Miks on taara tagastamine võimalikult ebameeldivaks tehtud?

Pakendiringlus, looduse hoidmine... Tore. Kas reaalsus ka kedagi huvitab? Meie elu koormavad paljud pisiasjad. Mida mugavamaks need pisiasjad teha, seda ladusam ja rahulikum oleks meie argipäev. Kõik oleksid õnnelikumad. Võtame siis sellise pisiasja nagu taara tagastamine.

Kuhu peaksin ma oma väikeses korteris taarat koguma? Ruumi on niigi ülivähe. Avatud köögi puhul on muidugi ka "üliarmas", kui põhimõtteliselt elutoa nurgas on taarakott.

Minu maja läheduses pole ühtegi taarapuntki. Ometi elan kesklinna lähedal ja elumaju on siin palju. Mul ei ole autot, taarapunktid on aga tehtud kaubanduskeskuste juurde. Autoga on sinna mugav minna, bussiga sugugi mitte. Pealegi on väga ebameeldiv sõita ühistranspordis pudelikotiga nagu prükkar.

Kui siis lõpuks taaraautomaadini jõuad, on see rohkem kui sageli korrast ära, või on seal selline järjekord, et ootad oma pudeliandmise võimalust nagu õnnistust. Pudelikotti tagasi koju tarima ka ei hakka. Autoga võid selle jah lihtsalt koju tagasi viia.

Lisaks on taarapunktid räpased ja haisevad ning mitmed purgid lükkab masin tagasi. Miks? Enamasti aru ei saa. Siis tuleb veel jageleda pudelikorjajatega, kes ka midagi ootavad. Mõned korjavad kokku need purgid, mille masin tagasi lükkab. Ju nad siis on kogenud, et kuidagi saab ikkagi ka need rahaks teha.

Peab ikka kannatust olema, et kõik see kadalipp läbi teha! Kas tõesti ei peaks olema taarapunkte rohkem ja ka lihtsalt elumajade piirkonnas, mitte ainult keskuste juures?

Täiesti halliks ajab see, et ilma autota polegi enam võimalik elada, aga jutt on alati vastupidine: ärge sõitke nii palju autoga! Täielik vastuolu soovituste ja reaalsuse vahel.