Intelligentne ja viisakas inimene kuulab kõigepealt ära, mida oponendil öelda on, ja alles siis esitab oma vastuväited või selgitused. Meie poliitikud oleks justkui laadal, kus igaüks üritab teisest üle rääkida, sageli kasutades intelligentsile sobimatuid väljendeid ja ka räigeid solvanguid nii oponentide kui rahva suunal.

Saatejuhid on korduvalt selle kohta märkusi teinud, et ei räägitaks teineteisest üle, kuid midagi ei ole muutunud ja laat kestab edasi. Erilised meistrid sellel alal on just Reformierakonna teatud tuntud tegelased, kes on saanud oma kooli "ühest teisest parteist", nagu paar nüüdseks juba eksministrit, kellest üks resideerub Brüsselis ja teine mängib solvunut, et ei saanud omale Eesti Panga presidendi kohta, armastavad väljendada.

Kummaline on, et mina, kes ma ise olen lihtne kesk-eri haridusega inimene, pean hakkama kõrgharitud intelligentsile õpetama ja meelde tuletama elementaarseid viisakusreegleid. Millega küll mõningad poliitikud koolipinki nühkides tegelesid, kui teistele käitumist ja viisakust õpetati?