Hoog maha, teadusdoktor, ärgem häbistagem ratsionaalset mõtlemist!
Lugenud läbi härra Jaak Uibu arvamusartikli esimesed read, kerkisid mu kulmud juuksepiirile poole lähemale. Teadusega kursis olev inimene võiks küll teada, et armastusest ja romantikast tulvav traditsiooniline suhe on järglaste tekitamise vajadust silmas pidades tänapäeval pigem soojalt soovituslik ning alternatiivseid meetodeid geenifondi kaitseks päris mitmeid.
Või kuidas muidu saaks enamik viljatuid paare teaduselt abi? See selleks – lihtsalt esimene emotsioonidest tulvil faktiviga, mis silma riivas.
Teema juurde minnes: kooselu ei võrdu mitte sugugi abieluga ning kes algatuseks nende kahe mõiste erinevustest aru saada ei taha, sellega on edasine arutelu võimatu. Teadusinimeste esimene kvaliteedinäitaja on võime minna kõrgemale tavainimestele omasest bipolaarsest mõttemustrist: "Asjad on kas nii või teisiti!" Absoluutset tõde kohtab harukordselt harva ning reeglina on iga asja juures terve rida mõjufaktoreid.
Erinevatel asjaoludel saab koos elada üsna mitut moodi. Minu arvates pole tarvis vaadata teiste inimeste magamistuppa, et mida nad seal täpselt teevad. Mõne jaoks aga paistab see olevat kiuslik põhimõtte küsimus: elavad lihtsalt koos – on lahedad korterikaaslastest semud, magavad ühes voodis – kurat, p*ded!
Hinnaguliselt 15-20% heteropaaridest elab ilma sugueluta suhtes. Mismoodi on nemad viljakamad kui homopaar? Või paarid, kes kunagi lapsi ei soovigi? Kas neil on "eetilistel kaalutlustel" ja "eesti rahva nutust iivet silmas pidades" sama vähe õigust kooselule? Pange tähele, räägin kooselust, mitte abielust – õigusest elada koos sellega, kellega tahad.
Ma ei poolda samasoolistele loa andmist abiellumiseks, sest nad ei ole traditsioonilises mõttes paar ja abielu on sügav traditsioon, kuid kindlasti toetan selge diskrimineerimise lõpetamist. Ka see, kui autoõnnetuses koomasse langenud homo juurde ei lubata tema paarilist, kuna külastus on vaid pereliikmetele, aga seaduse silmis ei ole viimane keegi, ei ole normaalne.
Toon veel paar "kummalist näidet", mis võiks hüpoteetiliselt kuuluda kooseluseaduse reguleerimisalasse. Kui kellelgi on mõni parem idee, kuidas seda kooslust nimetada, siis palun laske tulla:
A) Minu tuttav viiekümnendates eluaastates mees jäi elama oma tädi majja pärast seda, kui tolle abikaasa suri. Ma ei tea ja mind ei huvita, mis toimub magamistoas, aga leibkond on nad igas mõttes.
B) Eestis resideeruv inglane võttis siit naise ja nad ehitasid koos maja. Ta jäi vanaks ning ei taha üksi olla. Talle sobib, et tema elab maja ülemisel korrusel, kui alumisel elab naine oma uue elukaaslasega. Kõigile sobib.
C) Üks keskealine mees on koos elanud nii nais- kui meessoost kaaslastega. Detaile ei tea, kuid vähemalt üks neist naistest oli kindlasti biseksuaalne. Niisiis, samad inimesed vääriksid erinevas suhtes olles seaduselt erinevat kaitset? Naeruväärne ju!
Soovitan soojalt sihtasutusele Perekonna ja Traditsiooni Kaitseks nimevahetust, et esimene osa kaoks ära. Vähemuste ringiliputamine riivabki võib-olla traditsioone, aga mitte perekonda. Perekond on sügavalt isiklik asi ja pole kellegi kolmanda asi seda defineerida. Mis puutub minu isiklikku arvamusse, siis näiteks kogu elu koos emaga elav 45-aastane töllmokk ei ole küll ebastandardsem perekond kui seda on kaks kolmekümnendates eluaastates meest ühe katuse all.
