"Mulle meeldib valetada ja liialdada, kuid sellest keerisest välja saada on keeruline"

Maailmas leidub väga palju sõltuvusi: alkoholi, nikotiini, arvuti, magusa. Kõigest, mis inimisendile mõnu tekitab või rahulolu toob, võib jääda sõltuvusse. Nii on ka sellise süütu asja nagu valetamisega. Ennegi kui aru saad, on sinust saanud krooniline valetaja.

Valedega saavad inimesed muuta maailma enda jaoks ilusamaks ja meeldivamaks paigaks. Valedega saab end ehtida igasuguste kaunite, kuid võõraste sulgedega. Kui ükskord liialdama hakkad, siis nii kergelt sellele lõppu ei tule.  Liialdatud faktid ja juhtumid tunduvad ju alati palju vägevamad. Mis sellest ikka halba on kui teed mõne nalja naljakamaks? Aga kui teed hoopis mõne draama dramaatilisemaks võib asi juba kurjaks minna. Valetades on kerge endale vaenlasi leida.

Minule meeldib väga asju valedega ilustada ja igasugustest naljakatest juhtumitest, mis tegelikult aset ei ole leidnud, teistele pajatada. Vahel tunnengi, kuidas üks vale viib teiseni. Kui juba midagi on öeldud, tuleb ju seda ka järgmine kord kinnitada ja tavaliselt saab üht vale kinnistada vaid teise valega. Vahel tunnen, et hea huumori hüveks tuleb vale kui iseenesest ja pärast jääb vaid mõelda, miks ma sedasi küll pidin udu ajama. 

Nagu vanasõnagi ütleb: valel on lühikesed jalad. Lõppude-lõpuks oma udujuttu kogu aeg kinnitades jookseb peaaegu iga inimene rappa ning see ei ole üldse meeldiv tunne, kui keegi saab aru, et sa oled juba pikemat aega talle kärbseid pähe ajanud. Kergem on ikka tõtt rääkida. Kui alguses tundub tõe tunnistamine palju raskem, siis pikas perspektiivis on see palju kergem tee. 

Valetamine oli vanasti varastamisega sarnane kuritegu. Püüdkem olla ikka ausad, isegi vaatamata sellele, kui paljude valedega me päevast-päeva kokku puutume. Ausus tuleb meile endale lõppude-lõpuks kasuks.