POLITSEIBLOGI: Noorsoopolitsei jaoks on kõige kurvemad need juhtumid, kus last koju ei oodata
Saime oma käikudel vestelda väga paljude tublide noortega, kes tähistasid koolilõppu meelemürkideta ning leidsid, et lõbus saab olla ka siis, kui kõrval on täiskasvanu, kes peo kordamineku eest omalt poolt vastutab. Mõned juhtumid olid aga ka sellised, mis panid tõsiselt muretsema mitte ainult laste, vaid ka nende vanemate pärast.
Reedel pärast südaööd, ajal, mil alla 18-aastased omapäi väljas olla ei tohiks, märkasime ühe Lasnamäe kortermaja hoovis noorteseltskonda. Kuna nad elasid sellest kohast kaugel, viisime lapsed politseiautodega koju, et seal vanematele üle anda. Kahel 12-aastasel poisil olid kaasas olnud sigaretid, millele tahtsime emade-isade tähelepanu juhtida. Paraku ei läinud kõik sugugi nii hästi. Ühe lapse vanem ei soovinud esialgu last koju võtta, nõudes, et peaksime poisi viima jaoskonda või kuhugi mujale ent lõpuks saime talle siiski selgeks teha, et poisi koht on kodus. Teise 12-aastase vanemad olid aga tugevas joobes ning agressiivsed ja pidime poisi viima hoopis laste turvakodusse.
Teine tõsisem juhtum oli olnud ööl vastu reedet, kui politsei sai väljakutse ühte Lasnamäe kortermajja, kus naabrite öörahu segas korterist kostuv lärm. Seal olid kolm 15-aastast noort joonud alkoholi, kusjuures tüdruk oli raskes joobes, oksendas ning ta tuli viia kiirabiga haiglasse. Kaks poissi andsime üle nende vanematele. Alkoholi pruukinud lapsi leidsime neil päevil kahjuks teisigi.
Paraku ei ole juhtumid, kus noorsoopolitsei ei saa last vanematele üle anda sugugi üksikud. Tavalises argielu rütmis elavatel inimestel ei tule pähegi, et keegi keelduks oma last koju lubamast. Meil on ette tulnud ka olukordi, kus vanemad on jätnud lapse üksipäini ning ise ära sõitnud ja Eestis ei ole isa ega ema, kellega kontakti võtta. Samuti pole harvad juhtumid, kus vanemad ise on alkoholijoobes ega saa oma lastele järgi tulla või on suisa ohtlikud. Nii polegi teinekord muud võimalust, kui laps turvakodusse viia.
Noorsoopolitseiniku töös on väga palju rõõmustavaid hetki, ent tihti ka lõikavat kahjutunnet. Kujutlege seda kurbust, mida tunneb laps seistes nõutult koduuksel, samal ajal kui politseinik veenab ema või isa teda koju lubama. Kõige raskemad ongi need juhtumid, kus sotsiaalsete probleemide tõttu on laps kodus tõrjutud või täielikult unaruses ning kogeb halba juba väga noorest peast.
Äärmuslikkuse kõrval on aga ka igapäevasemad juhtumid, kus vanemlik hool aitaks lapsel õigemaid otsuseid teha. Jaanipäevale mõeldes on minu peamine soovitus üksteisega kontaktis olla. Leppige kokku, kes, kus ja kellega pühi tähistab ning ka see, kuidas vajadusel muutustest või muredest üksteisele teada saab anda. Ja see ei tähenda ainult seda, et laps peab kättesaadav olema, vaid ka ema ja isa peaks peohoos oma telefoni regulaarselt jälgima.
