TULETEEKONNALT: Elistvere karu Karoliine lugu - miks ta kurvastab peigmeheta?
Karu Karoliine lugu hakkab pihta 1998. aastast, mil ta leiti Järvamaalt, kui ta oli väike karutüdruk. Tema ema jättis ta ilmselt maha segadusest kohkudes ja pages metsa, kui metsamehed raiet tegid. Nii jäigi pisike karumõmm üksi.
Kui noor karu Elistvere loomaparki toodi, siis esialgu puges üksik mõmm oksahunniku alla leitu ja ei tulnud mitu päeva välja. Mures talitajad helistasid Tallinna loomaaeda, kust anti nõu - te peate talle organiseerima seltsilise, muidu on oht, et ta ei tulegi välja, vaid sureb igavusse ja nälga.
Seejärel toodigi talle seltsiks hundikoera kutsikas. Karu ja hundikoer kasvasid koos üles ja elasid kolm aastat koos samas aedikus. Lõpuks kasvas karu suureks ning muutus koerale ohtlikuks - tajumata oma suurust ja tekkinud jõudu, oli oht, et võib mänguhoos koera vigastada. Seetõttu viidi seltsiks olnud hundikoer aedikust ära.
Sellest ajast saadik on karu olnud üksi. Pole ka peigmeest talle kuskilt võtta! Ja siis nii ongi, et kui kevadine jooksuaeg on möödunud, tundub mõmm kuidagi eriti mõtlik ja ja kurb. No mine tea, ehk meenutab ka aegu, mil tal oli veel mänguseltsiline... Aga eks inimesed kipu ja ka kõike ehk liigselt tõlgendama.
Eks karu Karoliine on tegelikult päris tuntud karu ja varemgi kaamera ette jäänud. Möödunud talvel ta veel talveunele ei kiirustanud ja askeldas aedikus ringi. Vaata videost!
