Vabariigi valimiskomisjon, RIA ja paljud Eesti interneti kogukonnast ei võtnud just ülemäära sõbralikult vastu grupi välismaiste ekspertide avaldust, et nad on suutnud oma laborisse ehitatud e-valimiste keskkonna koopia mitmest kohast katki murda. Paljudes tekkis varemgi nähtud tõrjereaktsioon “kurjade välisekspertide” vastu, keda patriootlikud eestlased lihtsalt ei tohi kuulata, Keskerakonna mainimisel kiilus tihti aga mõte täiesti kinni.

Kui varasemalt võis e-valimiste kriitikuid omakorda kritiseerida kui asjatundmatuid, siis nii seekordses ekspertide grupis olnud J. Alex Halderman kui Harri Hursti on elektrooniliste valimissüsteemide turvalisuse end sel alal tõestanud inimesed. Kui Eestis võib maailm alata ja lõppeda Edgar Savisaarega, siis ameeriklasi meie kohalikud maadlused reeglina ei huvita. Küll aga läheb neile korda, mis kujul jääb nende CV-sse Eesti e-valimiste rida. Kui mõni nende kirjeldatud ohtudest teostub, saavad nad öelda, et nad hoiatasid selle eest juba ammu, aga neid ei kuulatud.

Väliseksperdid teatasid, et e-valimised on auklikud nagu Sveitsi juust, Eesti aga e-valimisi tühistada ei kavatse. See kõlab nagu avalik väljakutse kõigile maailma nohikutele võtta ette Eesti e-valimiste süsteem ja proovida see katki murda.

Eesti on seni oma süsteemi turvalisuse tagamisel pannud suurt rõhku sotsiaalsele kontrollile ehk sellele, et ükski poliitiline jõud ei telliks rünnakut e-valimiste vastu, ükski ekspert ei võtaks rünnakut ette ja et valimiskomisjoni töötajad on ausad. Eestisiseselt võime me olla enamvähem kindlad, et see sotsiaalne kontroll ka toimib, vähemalt pole mul põhjust selles kahelda. Keskerakonna kriitikat on seni tõlgendatud kui nende tunnistust, et nad on e-valimiste võltsimiseks liiga lollid.

Paradoksaalsel kujul on just meie e-riigi kasvav kuulsus toonud kaasa ka küsimused selle turvalisuse kohta. Just Eesti e-valimiste kasvava kuulsuse tõttu maksis USA riiklik teadusfond kinni selle katki murdmise katse. Kasvav ülemaailmne kuulsus tähendab, et sotsiaalne kontroll enam ei aita, nüüd tuleb võidelda kogu maailma häkkerite vastu. Ka Venemaa huvi mõjutada Eesti poliitikat pole kuhugi kadunud, samuti ei saa välistada nende huvi lihtsalt nalja pärast meie e-valimised ära rikkuda.

Loodetavasti mööduvad Euroopa Parlamendi e-valimised turvaliselt ja enne riigikogu valimisi laseb valimiskomisjon teha ehtsa e-valimiste keskkonna peal katseid, kus kõigile häkkeritele antakse võimalus e-valimiste võltsimist proovida. Just see katse peaks tõestama kas meie e-valimiste keskkonna turvalisuse või auklikkuse.

Väga halb oleks, kui mingi auk selguks alles valimiste käigus. See pälviks kohe suurt ülemaailmset tähelepanu ja raskendaks oluliselt Eesti e-riigi tehnoloogia müüki, millest me loodame üsna palju.

E-valimiste taga on Eestis tugev poliitiline toetus, ei keegi muu kui peaminister Taavi Rõivas on teatanud, et tema oli omal ajal üks neist, kes selle ettevalmistamisega tegeles. Väga paljud poliitikud, ametnikud ja eksperdid on saanud e-valimiste kuulsusesära nautida. Panused e-valimiste turvalisuse küsimuses on seega väga kõrgeks aetud.