Kross: Arnold Rüütli elukoha küsimus lahendatagu nii, et turumuttidele lõualõksutamiseks lisaainest ei teki

Eesti riigis, igas korralikus riigis, peaksid olema mõned valdkonnad, mida ei tirita igapäevapoliitika väikestesse madinatesse. Mu isa, kes oli puhtalt Jaan Tõnissoni leeri mees, pahandas alati, kui Pätsu avalikult halvustama kukuti. Ta leidis, et see murendab Eesti riigi identiteeti ja ei ole riigimehelik.

Eestil on seni olnud neli presidenti ja tänaseks on erinevad kasulikud idioodid kõigi nelja suhtes väitnud, et nad on mõne suurriigi agendid, et neil on isiklikud väikesed ärihuvid, tirinud nende pereelu vildakal moel avalikkuse ette või süüdistanud neid Eesti huvide mahamüümises.

Ma ei taha sellega öelda, et president peaks olema ajakirjanduslikult puutumatu. Kollane ajakirjandus jääb oma turuosa täitma ja seal kajastumine käib ka presidendile palga sisse.

Ent erakonnapoliitika ja erakondlikud poliitikud võiksid presidendi institutsioonist nii palju lugu pidada, et mitte tirida seda omavahelisse kemplemisse. Nüüd me tunnistame järjekordset spektaaklit, kus Savisaar tahab näidata, et tema kingib Arnold Rüütlile maad, aga paha valitsus ei maksa seda kinni ja valitsus tahab näidata, et Savisaare kingitus pole muud kui presidendi mõnitamine.

Isegi kui mõlemal poolel on jokk mõttes õigus, on see kõik kokku piinlik, ebavajalik ja väiklane.

Nii riigi kui linna asi on hoolt kanda, et presidendi eluaseme probleem on lahendatud nii, et sellest ei teki lisaainest turumuttide lõualõksutamiseks.

Kui Savisaar saab ehitatud kümneid munitsipaalmaju ja jaksab televisiooni üleval pidada, siis võiks ka presidendile maa kinkimisega viisakalt hakkama saada. Aga mitte nii, et tsaarimängimise käigus veel ka valitsusele käru keerata ja presidenti mõnitada.