Lugeja: tegin kolmele lohakale juhile keset liiklust suulise märkuse
Valge Honda linnamaasturi juht vaid irvitas oma meessõbra kõrval ja viskas tukka. Omaarust ei teinud ta midagi valesti, kui Tartus Peetri ja Narva maantee ristmikul oma autoga kõrvaltee julmalt kinni blokeeris. Veel huvitavamaks muutis situatsiooni tõik, et ma isegi soovinud tema ritta end sättida. Minu sooviks oli sõita kõrvalteelt välja ja võtta tühi vasakpoolne sõidurida, mida tee blokeerinud juht kasutada ei soovinud.
Viipasin juba eemalt Honda juhile, et ta ei sõidaks tähelepanematusest ristmikku kinni. Juhil oli oma noore meessõbraga nii tihe ja naljakas vestlus pooleli, et ka signaali laskmine ei häirinud end keset ristuvate teede alasse seisatamast. Minu märkuse peale kaunis mees vaid lehvitas oma lokke ja muigas edasi.
Järgmisel päeval tabas mind deja vu kogemus. Sama ristmik ja identne olukord. Seekord siis roheline Peugeot ning noor naine selle roolis rõõmsalt ristmikku kinni sõitmas. Õnneks tema taga liikleva juhil ikka ajutegevus funktsioneeris ning härra jättis vastassuuna kaudu kõrvalteelt väljumise võimaluse. Õnneks ma nii reipalt seda kohe ei kasutanud, kuna üks sõiduk parajasti hoopis sisenes peateelt selle avause kaudu. Pärast ohtlikuks kiskunud kõrvalteelt väljumist vastassuunavööndi kaudu jäin foori taha seisma. Väljusin masinast ning lippasin rohelise Peugeoti juurde.
Juhipoolne aken juba andis aimu, mis sorti roolijaga tegu on. Seal ilutses kolm pikka aega koristamata linnuväljaheidet. Juht ise oli igati sümpaatne kahekümnendates naisterahvas, taga istus poisipõnn ja kõigil oli tuju hea. Minu õnneks oli juhi aknal paras õhuvahe jäetud. Sealt ma siis kiire märkuse noorele naisele tegingi. „Palun, ärge sõitke järgmine kord ristmikku kinni. Tänan!“ olid minu sõbralikud ja samas konkreetsed sõnad hajameelsele blokeerijale. Ühtegi sõna vastuseks ma ei saanud ja ka polnud aega seda ootama jääda. Olgu mainitud, et kogu vestluse ajal põles fooris punane tuli ning liiklust ma oma märkuse tegemisega ei takistanud.
Vaevu sai selle intsidendiga ühele poole, kui vanem härra Volvoga otsustas, et Tartus Ujula tänava Konsumi parklas ei kehti paremalt liikujale tee andmise kohustus. Tuima näoga sisustas see härra oma aega parkimiskoha otsimisega ning uljalt sõitis mu auto nina eest hooga mööda. Kuna ka ise otsisin masinale kohta, jäin tema lähedal seisma. Härra väljus autost ning astusin talle juurde. Taaskord viisakas, kuid konkreetne märkus: „Parklas kehtib siiski parema käe reegel. Teie mulle teed ei andnud.“ Peale naeratuse ei tulnud ka sellelt mitte midagi peale iseenda soovide nägeva juhi poolt kommentaariks.
Olin kogu aeg ette kujutanud, et liikluses idiootseid manöövreid tegevad juhid on kuidagi agressiivsed. Huvitaval kombel ei saa nad ise ka aru, millega rooli keerates hakkama saavad. Märkuse sisugi jääb ilmselt nende arengutaseme jaoks liiga keeruliseks. Ma sügavalt loodan, et minult märkuse saanud juhid edaspidi end kehtiva liikluskorraldusega siiski kurssi viivad. Väga tüütu on jälle end kinnisõidetud ristmikul seismas avastada. Veel tüütum on parklas parema käe reegli mõjualas auto mõnusasti kortsu sõita.
