Lugeja: miinimumpalk tuleks tõsta 500 euroni – summa poleks suur, aga õiglasem
Enamasti valitakse sihtriigiks just Soome. Selleks on ka oma loogilised põhjused. Esiteks on Soome Tallinnast üle lahe natuke üle 80 km. Teiseks on soome keel sarnane eesti keelega ehk kergesti õpitav keel.
Mis seal salata, Soomes on ka palgad palju suuremad kui Eesti Vabariigis. Ega antud olukord ei muutu ka enne, kui meie väikeses riigis elu-olu muutub maksumaksja (pean silmas kodanikke ning väikeettevõtjaid) sõbralikumaks.
Sealhulgas ka meie sotsiaalpoliitika peaks lähtuma eelkõige kodanike heaolust. Vana tõdemus on, et inimene kasvab ja areneb läbi suhtluse.
Siiski kehtib see ainult siis, kui inimene püüab kogu oma kujutlusvõime ja kontsentreeritud mõtlemise jõuga paisata ennast üle kuristikkude, mis eraldavad teda teisest ja sellest, mis asub kõige sügavamal tema enda sisemuses. Johtuvalt eelmisest lausest puudutan omapoolset arusaama meie riigi töötasu alamäärast. Lähtudes hetke olukorda ja milline see võiks olla.
Eesti praegust juhtimisstiili ilmestab hästi vanasõna: "Oma silmas palki ei näe, teiste silmas pindu näeb." Alles kolmapäeval, 26.2.14, "Pealtnägija" saates ETVs räägiti varsti ametist lahkuvast peaminister Andrus Ansipist, kui positiivsest kangelasest.
Mina nii sinisilmne ei ole, et võtta seda puhta kullana, kuna Ansip on rääkinud meie riigi korras majandusest. Tõsi ta ka on, et Eesti majandusnäitajad on korras ja elu õitseb kui lill. Seda ainult statistilises mõttes ja ebaadekvaatsetes uurimustulemustes.
Kindlasti elu ka õitseb lillena ainult väikesel grupil inimestel. Mitte reakodanikul ja enamikel väikeettevõtjatel, kes just toodavatki riiki rikkuse. Mida siis heldekäeliselt sadade miljonite eurode näol laristatakse.
28.11.13 võeti vastu nii 2014.a. kui ka 2015.a. töötasu alamäära summa. Sellele andsid oma allkirjad: peaminister Andrus Antsip, sotsiaalminister Taavi Rõivas ja riigisekretär Heiti Loot. Otsus siis selline:
1. Alates 1.1.14 on tunnitasu alammääraks 2.13€ ja kuutasu alammääraks täistööajaga töötamise korral 355€.
2. Alates 1.1.15 on tunnitasu alammääraks 2.34€ ja kuutasu alammääraks täistööajaga töötamise korral 390€.
Kas pole mitte kohutavalt väikesed numbrid? Paljud jutuveskid jahvatavad ka seda, et ju madalapalgaline kodanik on ise süüdi ning tal pole haridust. Osaliselt on see ka tõsi. Samas mul on laiale ringile mõned küsimused, milledele saab igaüks ise oma äranägemise järgi otsida vastuseid.
1. Kas vaesus ei kasvata vaesust?
2. Kas reatöötaja on süüdi selles, et tööandja kulutab kapitali ebaotstarbekalt? Selle asemel, et maksta töötajale suuremat töötasu.
3. Kas töötaja on süüdi selles, et tööandja valetab töötajale, et pole raha palku tõsta? Samal ajal ehitab omale uhke villa või ostab ülikalli maasturi.
4. Kas maksumaksja on süüdi selles, et Eestis on seadusandlus kodanike vaenulik?
5. Miks me alati süüdistame kõiges kodanikke, kes töötavad madalapalgaga?
Alles hiljuti lugesin ühte Postimehe arvamusartiklit, kus üks Tartu Ülikooli tudeng kirjeldas vaeslapse elu Eesti Vabariigis. Ta korrutas oma 3€ mantrat, et ühel vaesel lapsel on päevas kulutada ainult 3€. See on osaliselt ka tõsi. Seda 3€ teemat lahkaks mina natuke teise rakurssi alt. Toimetulekupiir, 2014.a., üksi elavale inimesele ja perekonna esimesele liikmele on 90€ ning perekonna iga järgnev liige 72€ ehk 90st eurost 80%. Lastetoetus on jätkuvalt 19.18€.
Kui liita kokku toimetulekupiiri määr alates teisest liikmest (72€) ja lastetoetus (19.18€) ning jagada see keskmise kuuga (30 päeva), saame tõesti ca 3€ päevas. Mis toidurahana polegi kõige hullem tulemus, midagi ikka saab. Paraku elu ei ole nii must-valge.
Mina leian Eesti Vabariigi kodanikuna, et praegu riigijuhtide poolt väljakäidud summad on mõnitavad. Seega mina isiklikult arvan, et Eestis peaks miinimumpalk olema vähemalt 500€, bruto. See on ka tööandjatele täiesti taskukohane summa, kuna tööandjad teavad, et täistööajaga töötamise korral ei tohi alla alammäära maksta.
Samas ka tühja kõhuga töötav töötaja ei ole võimeline tegema tööd tööandjale kasumlikumalt. Teadupärast aju vajab mõtlemiseks hapniku ja keha töötamiseks power'it.
Tegin ka omapoolsed seosed ja arvutused töötasu alammäära ja toimetulekupiiri määrade kohta.
2014.a. on alammäära täistööajaga töötamise korral 355€, bruto ehk 299.47€ netos ja toimetulekupiiri määr üksi elavale inimese ja pere esimesele liikmele 90€.
299.47€se netopalgaga on tööandja kogukulu 475.70€ ning maksuamet saab sellest 176.23€.
Kui 299.47/90= ca 3.33 ehk 1/3.
500€ brutopalga puhul on arvud sellised:
500€ bruto on netosummana 409.44€, kogukulu tööandjale 670€, maksuametile läheb 260.56€.
Kui 408.44/3=136,48€.
Antud arvutused näitavad, et 500€ brutopalga juures võidab töötaja 109.97€. Tööandja peab küll maksma küll kuus 194.30€ rohkem kui 355€ brutopalga juures. Mis ei ole küll väike summa, aga see on investeering paremasse töökvaliteeti. Maksuamet ehk riik võidab 84.33€.
Sellise suhestatuse juures tõuseks toimetulekupiiri määr üksi elavale või perekonna esimesele liikmele 136.48€ni ja pere iga järgnevale liikmele sellest 80%.
Summad ei ole suured, aga õiglasemad, kui praegu. Hetke olukorda arvestades on riigikogu vastu võtnud seaduse, kus kõrgemate riigiteenistujate ametipalgad on meelevaldselt ja põhjendamatult paisutatud suureks. Kõrgemate riigiteenijate ametipalkade seaduse paragrahv 2 lg1 sätestab, et kõrgemate riigiteenijate kõrgeim palgamäär on 5200€
Paragrahv 3 lõike 8 ja9 järgi on Riigikogu liikme ja ministri ametipalga koefitsent 0.85 ehk 5200x0.85=4420€.
Lõpetuseks esitaks veel ühe küsimuse. Kas pole mõtteainest, et miskit on riigis ikka väga valesti?
