Mihkelsoni sõnul on endiselt kehtiv NATO poliitiline juhis, mille kohaselt on soovitatav kulutada kaitsekulutusteks kaks protsenti SKPst.

Kaitsekulutuste tähtsuse mõistmine sõltub riigist. Paljudes riikides langesid kaitsekulutused peale Külma sõja lõppu. Mihkelson rõhutas aga, et ohtude nimekiri on praegu oluliselt pikem kui 20 aastat tagasi, sest siis polnud küberohtusid ning ka rahvusvahelist terrorismi praegusel kujul polnud samuti olemas.

Ka praegu pole kuhugi kadunud tavapärased sõjalised ohud, mida näitab praegune kiirelt eskaleeruv kriis Krimmis ja Venemaa agressiivne käitumine oma naabrite suhtes. Samuti esitavad Euroopa riikidele väljakutseid teisel poolt Vahemerd ning Lähis-Idas toimuvad sündmused. Neile ohtudele vastu seismiseks on vaja piisavalt hästi rahastatud riigikaitset.

"Neil kohtumistel, kus olen käinud, on need teemad alati üleval, peasekretär rõhutab alati kaitsekulutuste kriitilisust," lausus Mihkelson. Ka Ühendriigid on oma positsioonilt pigem väsinud kordamast, kui tähtsad on jätkusuutlikud kaitsekulutused.

Kuna moodsa sõjatehnika hind kasvab kiirelt, on Mihkelsoni sõnul lisaks kulutuste suurendamisele vaja teha ka rohkem koostööd, tehes rohkem ühishankeid ja jagades võimekusi.

Paljud riigikaitsele vähe kulutavad Euroopa riigid asuvad Euroopa keskosas ja neid ümbritsevad sõbralikud riigid. Kuidas innustada neid rohkem riigikaitsele kulutama?

Mihkelson tuletas meelde, et kollektiivkaitse kohustus kehtib kõigile. Lisaks on tekkinud rida mittekonventsionaalseid ohte, mis võivad ohustada ka väga turvalise asukohaga riike nagu Belgia. Näiteks Süüria kodusõjas sõdib praegu mässuliste poolel tuhatkond Euroopast pärit inimest, nende seas ka Belgia kodanikke. "Teame, milliseid julgeolekuriske üksikud hundid suudavad tekitada, rääkimata küberjulgeolekust ja muudest piire ületavatest ohtudest," märkis Mihkelson.