Urmo Soonvald: Millest president Ilves oma kõnes ei rääkinud?
President möönis, et keskendus täna pikaajalistele küsimustele - tervis, haridus, julgeolek. Vajalikud ja valusad teemad, millest rääkimine iga riigipea unistus - astuda üle kodumaa hetkeolukorrast ja peatuda universaalsetel väärtustel. Ses suhtes ei ole riigipeale mitte ühtegi etteheidet, sest tervis, haridus ja julgeolek on iga riigi kolm valusat murelast.
Need teemad seljatas ta sujuvalt, olles kõiki neid teemasid ka varem korduvalt puudutanud.
Aga täna oli ootus natuke teistsugune. Inimesed mõtlevad Eesti valitsuse võimuvangerdusele ja Ukrainale. Õigemini on need teemad, milleta oli raske kõne ette kujutada. Ukrainast läks president üle liiga kergete sammudega.
President on seni alati suhteliselt teravalt reageerinud, kui mõni Eesti poliitik või erakond on kasutanud juriidiliselt küsitavat võtet võimupositisooni kindlustamiseks. Viis, kuidas Andrus Ansip ja Siim Kallas võimuteatapulka omavahel vahetavad, saab kirjeldada mitmeti. Mõnele tundub see õige, mõnele aga mitte. Aga kindlasti vajab see riigipea hinnangut, sest nende inimeste hulk, kes ei mõista, kuidas saab tagatoas kokku leppida valitsusjuhi ja Euroopa Komisjoni voliniku ameti, on palju. Neid on nii Reformierakonnas kui terves ühiskonnas.
Või äkki president peabki sellist vangerdust õigeks? Või tal on moraalselt raske seda sobingut hinnata, sest väidetavalt oli ka ta ise mõnda aega tagasi valmis võtma endale ühe uue ja rahvusvahelise väljakutse.
Ukrainast, tõsi, julgeolekust riigipea rääkis ja viitas tabavalt meie olupoliitikutele. Aga terava ja pädeva rahvusvahelise silmaga presidendilt oleks oodanud, et ta peatub Ukrainal pikemalt. Sest tegu on Euroopa riigiga, mis lõhestab hetkel Euroopat ja Venemaad; tekitab probleeme meie suurele lähinaabrile; sunnib Euroopat mõtlema relvastumisele jne. Me oleks tahtnud teada, kuidas president hindab Euroopa Liidu käitumist Ukraina probleemide lahendamisel ja seda, kuidas tema arvates on Venemaa probleeme tasahilju võimendanud. Aga kogu Ukraina kajastus oli retooriline ja napp. Ometi peab Eesti end Ukraina abiliseks, nagu me oleme aastate jooksul toetanud nii Gruusiat kui Moldovat.
