Maarit Cimolonskas: varjupaigataotlejat toetatakse, kuna tal on seadusega keelatud töötada
Kodumaalt põgenemise järel ning Euroopa Liitu saabumisel saab oluliseks riik, kuhu põgenik esmalt saabub. Dublini konventsiooni järgi vastutab tema varjupaigamenetluse eest just see EL-i liikmesriik, mille kaudu põgenik esimesena liitu sisenes. Näiteks, kui inimene on kõigepealt jõudnud Eestisse ja siit liikunud mujale liikmesriiki, et seal varjupaigataotlus esitada, saadetaksegi ta tagasi, sest Eesti on olnud kõige esimene riik ning tulenevalt rahvusvahelisest kohustusest peab Eesti tema varjupaigamenetluse läbi viima.
Täpselt samamoodi saadetakse mõned varjupaigataotlejad Eestist muudesse liikmesriikidesse, sest just sinna on nad kõige esimesena jõudnud. Varjupaigataotleja staatus on ajutine ning Eesti puhul kestab seni, kuni politsei- ja piirivalveametis selgitatakse välja, kas rahvusvahelise kaitse vajadus on põhjendatud või mitte. Otsustatakse, kas talle antakse pagulase staatus (elamisluba 3 aastaks) või täiendav kaitse (elamisluba 1 aastaks) või mitte. Seejuures peab kindlasti ära märkima, et Eesti riigi seadustele vastavalt ei ole varjupaigataotlejal õigust töötada, kui just tema juhtumi menetlus ei kesta rohkem kui 1 aasta, mis on väga harv juhus.
Viimase 16 aasta jooksul on Eesti andnud rahvusvahelise kaitse 74 inimesele. Rahvusvahelise kaitse puhul saab inimene elamisloa kas kolmeks (pagulase staatus) või üheks aastaks (täiendav kaitse) ja tal on õigus liikuda EL-i piires ükskõik millisesse riiki.
On tõsi, et nii mõnigi pagulane liigub hiljem Eestist mujale riiki. Samas on neist 74-st inimesest märkimisväärne osa jäänud Eestisse. Selleks otsivad nad endale alustuseks töökoha, sest rahvusvahelise kaitse saanul on õigus Eesti riigis töötada. Lisaks õpivad nad eesti keelt ning püüdlevad selle poole, et saada aktiivseks osaks meie ühiskonnast. Miks on see neile keerulisem kui Eesti elanikele? Kohalikul elanikul on juba eelnevalt olemas teatav sotsiaalvõrgustik, Eestisse tulnud põgenikel seda aga valdavalt ei ole. Selleks korraldatakse erinevate organisatsioonide toel neile kohanemiskoolitusi ja pakutakse asjaajamises tuge, mis muudaks Eesti ühiskonda sissesulandumise lihtsamaks.
Varjupaigataotlejatele pakutakse alates selle aasta jaanuarist majutuskeskuse teenust Vao külas. Majutuskeskuse kolimisel Ida-Virumaalt Illuka külast Väike-Maarja külje alla Vao külla renoveeriti hoone, tagamaks elamistingimused, mis arvestaksid ka EL-i poolt seatud tingimusi. Siinkohal on oluline rõhutada, et võrreldes Illukaga on uus asukoht oluliselt kulusäästlikum. Vähenevad majutuskeskuse ülalpidamiskulud, samuti on väiksemad kulud transpordile ja muudele teenustele. Samas tagab see taotlejale taotluse menetlemise ajaks elukoha.
Iga inimene vajab elukohale lisaks ka süüa ning muid elementaarseid igapäevaseid vahendeid. Just sellepärast tagab riik varjupaigataotlejatele ka rahalise toetuse, mis on võrdne kehtiva toimetulekutoetusega, mis tagatakse ka Eesti kodanikele, kel selleks vajadus peaks olema. Tegemist on erinevat liiki toetustega ehk siis ei tehta valikuid, kas toetada Eesti kodanikke või varjupaigataotlejaid. Toetust makstakse viimastele sellepärast, et nende töötamine ei ole seaduse järgi lubatud ning riik ei organiseeri igapäevaeluks vajalikku, välja arvatud majutus.
Vabaühendused ja teised valdkonnaga tegelevad asutused tagavad varjupaigataotlejatele erineva toe. Näiteks 2013. aastal korraldas Rahvusvaheline Migratsiooniorganisatsioon (IOM) koostöös MTÜ-ga Velonaut rattaparandamise töötoad, kus Velonaut tagas annetuse vormis katkised rattad, mida koos varjupaigataotlejatega spetsialistide juhendamisel parandati. Varjupaigataotlejad said õppida uusi oskusi ning tekitada keskusesse täiendavaid vaba aja veetmise ning ringiliikumise võimalusi. See on üks näide, kuidas erinevate kodanikuühiskonda tugevdavate organisatsioonide abil toetatakse uute inimeste kohanemist Eesti ühiskonda.
Igal inimesel on õigus elada rahus ja igaüks meist tahab end oma kodupaigas turvaliselt tunda, kuid samas ei saa me valida, kuhu sünnime. Ehk tasub mõelda, et maailmas on palju kohti, kus inimesi kiusatakse taga nende rahvuse, religiooni või veendumuste pärast. Põgenik on aga inimene, kes ei lähe mitte parema elu peale, vaid on sunnitud oma kodust tagakiusamise tõttu põgenema.
