Hannes Vanaküla: mis asi on selgeltnägemine?
On tekkinud kära selle ümber, kas nõiasaated on tõesed või mitte, aga ma pole veel kuskil märganud, et keegi üritaks tõesti aru saada, mida nõiad näevad ja tajuvad. Seetõttu mõtlesin teha väikese lühitutvustuse sellest, mis asi on selgeltnägemine.
Selgeltnägemist analüüsides peaksime vaatlema kahte poolt: inimese psühholoogilist ülesehitust ja füüsikat.
Inimene koosneb tahte-, tunde-, mõtte- ja fantaasiamaailmast. Kolme esimest maailma suudab psühholoogia käsitleda, neljandaga ollakse kimpus. Selleks, et seletada lahti fantaasiamaailma toimemehhanisme, pean ma mainima midagi, mida meie tänapäeva füüsika pole veel kahjuks avastanud.
Aluseks peame võtma, et ruum on väli. Kui füüsikud vaatleksid ruumi nagu välja, siis läheksid paika kõik kvantfüüsika kitsaskohad. Ma ei hakka siin matemaatilisi mudeleid välja tooma, vaid annan lühikokkuvõtte ruumist.
Me teame, et me kuuleme. Õhu võnkumine tekitab meie ajus aistingu helidest. Footonite põrkumine silma võrkkestale annab meile värvilise maailma. Ka ruum iseenesest vibreerib ja meie ajus on keskus, mis registreerib ruumi võnkumisi nii, nagu seda teevad meie silmad ja kõrvad. Elav organism tekitab alati madalama astme ruumides võnkumisi.
Olgu siinkohal mainitud, et universum on kui kuuenda astme ruum. Mina näen ruume kokku seitse astet. Kui minus on mingi omadus või ma teen mingisuguse teo, siis see tekitab madalamates ruumides vibratsioone. Tundlikuma inimese aju fikseerib selle koheselt fantaasiapildina ja nõid on inimene, kes suudab oma tähelepanu suunata erinevatele ruumivibratsiooni tekitavatele allikatele. Seetõttu räägivad nõiad tavainimese jaoks, kes oma fantaasiamaailma ei kasuta, tihti naljakas keeles ja kasutavad naljakaid termineid.
Minu uuringute kohaselt pole fantaasiapilt kõikidel inimestel ühesugune, vaid seda võib iga inimene iseendale kujundada, luues enda isikliku fantaasiamaailma tõlkesüsteemi. Näiteks: kui mõni nõid näeb kosmosesõdasid, siis pole see midagi muud kui nägemus programmide ehk meemide vahelisest võitlusest. Inimkeeles on see mõttemustrite ja kultuuride vaheline konkurents - erinevad kultuurid loovad erinevaid mõttemustreid.
Teine näide: kui inimesel on mingi tahtmine või kinnisidee, siis tekitab ta ruumis kõverduse. Analoogselt sellele, kuidas relatiivsusteoorias suur mass kõverdab ruumi. Selline tahtevektor avaldab tema ümber olevate inimeste fantaasiamaailmale oma mõju, mis algajale nõiale võib tunduda lausa rünnakuna.
Selgeltnägija ei näe vaimumaailma selliselt nagu meie füüsilised silmad ja kõrvad ning kui eeldatakse, et nõid näeb täpselt samuti kui tavainimene, siis see on juba olemuselt väga vale lähenemine. Sedasi maailma käsitledes ei jõuta kunagi selgeltnägemise saladusteni. Peame jõudma arusaamisele, kuidas inimese fantaasiamaailm, läbi aju, ümbrust registreerib. Kui me selle selgeks õpime, siis näeme üpris huvitavaid tõdesid ja tulemusi.
Lõpetuseks tahaks öelda, et ka teadlane, kes avastab uusi füüsikaseadusi, kasutab selleks oma fantaasiamaailma. Ta viib oma tähelepanu loodusele, looduse toimemehhanismi mustrid tekitavad tema ajus analoogse mustervälja ja see musterväli kasvatab teatud neuronite vahelisi sidemeid. Neuronite võrgustik annabki inimesele uue mõtte.
