Mait Riisman: me nagu ei oskakski ilma võõrvägede kohalolekuta elada
Igatahes Eestimaa pani see kihama, rahva poest tagavaraks kruupi, soola ja tuletikke varuma. Reinsalule endale soovitati palatiravi. Niivõrd terav oli reaktsioon, rääkimata vene elanikkonnast, kelle hämming ilmselt veel on tulemas. Kujutage vaid ette, mis hakkaks toimuma, kui Onu Sam hakkaks Narva või Petseri alla oma diviiside majutamiseks betooni ja tsementi kohale vedama. Vaevalt nad nõustuksid mahajäetud nõukogude sõjaväeosades elama. Erinevalt soojast Afganistanist meil telkidega hakkama ei saaks.
Me nagu ei oskakski enam ilma võõrvägede kohalolekuta elada. Ameeriklased Eestis oleks muidugi huvitav eksperiment. Ma ei oska öelda, kas sellised haiged ideed sünnivad sellest, et meie noored poliitikud ja kaitsemininistrid on rohkem harjunud juuksuris käima ja peegli ees lipsu vahetama kui kaevikus istuma ja püssirohtu nuusutama, aga edasist sündmuste arengut näen ma viisil, mis enam nii eksootiline ega proosaline ei tundu.
Konflikt võõrvägede ja kohaliku vene elanikkonna vahel muutub nii teravaks, et varem või hiljem astub Kreml oma niigi rõhutud kaasmaalaste palvel nende eest välja. Küsiksin: on meil seda vaja, härra Reinsalu? Kõik need naiivsed argumendid jõudude tasakaalustamise vajadusest ei tohi sarnaneda laste liivakasti-filosoofiaga: kas nad ka nüüd julgevad meile kallale tulla?
Asi ei seisne seisne selles, kuidas üks saapatald kogu mudilasseltskonna päeva jooksul ehitatud liivast kahuritele peale astub. Selleks ei pea ülehelikiirusega SU-sid õhku tõstma, mis vanasti kümne minutiga Eesti piirini lendasid. Tänapäeval leitakse muud võimalused. Veelgi hullem on aga see, et Eesti kaitseministri palve sarnaneb üleskutsega teha Eestist Euroopa Afganistan, mille peale hakatakse Kaliningradi oblastis Iskandereid lahti pakkima.
Ameeriklased muidugi nii rumalad olla ei saa, et hakkaksid Meriväljal Venemaa ärritamiseks oma lennukikandjaid leotama, aga noore iseseisva riigi uuesti konfliktitsooniks muutmine võib lõppeda ettearvamatute tagajärgedega. Kas see ongi tänase Eesti välispoliitika peaeesmärk? Ega niisama ei öelda, et lollidele pole mõtet vabadust kinkida - nad ei oska sellega midagi teha.
Tundes Eesti kaitseministrit, ütleksin, et tegemist on haritud inimesega, kelle pähe taolised ideed ei saa tulla. Kes siis on see hall kardinal, kes Venemaaga raskelt tasakaalustunud suhteid jälle sõjale õhutab? Või on tegemist isiklike ambitsioonidega? Kas mitte hiljutine linnapeakandidaat ja nüüdseks kaitseministri nõunikuks sokutatud ärimees, kes uuel leival eesti rahva vabaduse eest võitlemisega jälle kohe silma tahab paista ja oma otsesel ülemusel nii suurde ämbrisse lasi astuda, millest välja tulles viimane veel tükk aega jalgu tuulutama peab? Igalühel omad ambitsioonid. Ei saa nõustuda sellega, et sind Interpoli lehele tavalise kriminaalse elemendina üles riputati. Venelastele tuleb kätte maksta. Nad ju nii kardavad seda, mis sellest, et omaenda rahvas on sihikul.
IRL-i hiljutine valimiskampaania, mille alla pandi röögatu raha, tekitabki järgmise küsimuse. Kas nüüd on papp otsas ja taoliste sõjaliste koostööprogrammide kaudu hakatakse lombi tagant uut otsima? Uued valimised on jälle ukse ees. Ühe lahinguga ei kaotata veel sõda. Kas nüüd ei taheta mitte ainult Tallinna linna vaid juba kogu Eestimaad kaitseministri uue nõuniku pildiga üle kleepida? See läheb aga kallimaks maksma. Nii otseselt kui ka ülekantud tähenduses.
Igatahes kusagilt on see stsenaarium väga tuttav, väga krossilik. Meenutagem Gruusiat, kus meie luureagent käis oma professionaalseid teeneid pakkumas. Millega see lõppes, kui poolmarutõbine Saakašvili 2008. aasta olümpiamängude ajal Lõuna-Osseetiale ja Abhaasiale raketitule peale pani, teame kõik. Riik sai lihtsalt väiksemaks, mida Gruusia rahvas oma presidendile ei andestanud.
Ameeriklased olid ju kohe platsis, kui Vene tankid Tsinhvali sisse sõitsid, täpselt nii nagu Vene väed slaavi sugulusrahvale Belgradi pommitamisel appi tõttasid. Natukene peab ikka kaugemale nägema, kui sa oma rahva huvides teispool ookeanit asuva suuriigi kaitseministriga räägid. Ma ei sooviks, et ajal, mil taolisi teeneid enam kusagil ei vajata, hakataks neid kasutama meie oma kodumaal ja sellises ohtlikus mängus Eestimaa küljest veel üks tükk ära lõigatakse.
Mis puutub tõelisesse lahingusse, siis see katsumus ootab meid alles ees. Arvestades Eesti elanikkonna poliitilist killustatust ja välispoliitilist lühinägelikkust, ma üldse ei välista, et Savisaar juba valmistubki Riigikogu üle võtma, koondades Lasnamäe organiseeritud diviisidele Toompea alla veel teisigi maakondi lisaks.
Uute parteide loomine niinimetatud uue poliitilise jõu nimel vaid tugevdab vastasleeri positsioone. Kui me soovime rääkida tulevasest Eestist kui rahvusriigist, siis me ei vaja uusi parteisid vaid isiksust, kes sõltumata internetist maha kirjutatud põhikirjadest suudab ühendada ühiskonna vaimsete väärtuste nimel. Kuigi korralike inimeste parteid poliitilises elus ei eksisteeri, kisub taoline iseseisvuse tunnetel valenootide mängimine pilli veel rohkem lõhki. Head kõrva nõudvast rahvuslikust teosest tehakse kõvasti klahve tagudes šlaager, mille lohakalt maha klimberdamine nootidesse süvenemist ei nõua.
Me räägime verega kätte võidetud maast ja ootame samal ajal pikisilmi, pastakas käes, millal Lavrovi lennuk Tallinnas vahemaandumise teeb. Vene välisminister astub peldikust välja, paneb püksinööbid kinni ning kirjutab Urmas Paeti ja Marko Mihkelsoni elutööle ja vaevale möödaminnes alla. Isegi linna ei viitsi ta selle nimel sõita. Mida me aga ütleme aastakümnete pärast oma järeltulevatele põlvedele, ei huvita ei neid ega teisi Eesti noori poliitikuid.
