Lugeja: Venemaa peaks enda huvides Kaukaasia vabaks laskma

Söömisega on selline asi, et kui valimatult mugida ja kõik enda sisse ahnitseda, siis hiljem hakkab selle tagajärjel kõht valutama. Samas olukorras on ka Venemaa, mis on läbi ajaloo enda sisse ahnitsenud väikerahvaid ja -riike. Mõnda rahvast, nagu leebeid soomeugrilasi, on lihtne seedida. Nad aitavad sellele isegi kaasa, juues end masendusest ise surnuks.

Teised rahvad on jällegi visamad ega taha kuidagi alistuda, kuigi vaadates kui kaua ja milliste totaalsete vahenditega on suur Venemaa püüdnud neid hävitada, peaks nad ammu maamunalt kadunud olema. Selliste rahvaste hulka kuuluvad ka kaukaaslased.

Kaukaaslastest on Venemaal kahtlemata kõige rohkem probleeme tšetšeenidega, kes ei taha kohe mitte alistuda. Kui Tšetšeenia 1991. aastal iseseisvuse taastas, valiti presidendiks 3 aastat Tartus elanud endine Nõukogude lennuväekindral Džohhar Dudajev. Ta oli enda väitel palju õppinud siinsetest Eesti kogemustest, kuidas iseseisvust rahumeelselt taastada. Muide ka tema aitas sellele kaasa, sest ei allunud putšistide käskudele.

Kaukaasia väikerahvaste iseseisvumine ei meeldinud Venemaale ja ta sekkus Tšetšeenia siseasjadesse, püüdes vana "jaga ja valitse" põhimõtte alusel nende iseseisvumist takistada. Nii asuski Venemaa toetama Tšetšeenia opositsioonijõude, algul salaja ja pärast otseselt oma sõjaväega.

Juba tsaarid olid raskustes tšetšeenide alistamisega, kes oma juhi imaam Šamili all kaua aega vastu panid. Pärast sõda tahtis poolgrusiin-osseet Stalin tšetšeenide probleemi Kaukaasias lahendada ja küüditas kogu rahva Kasahstani viljatutesse kõrbetesse. Seal sündis ka Dudajev, kes sai Nõukogude Liidu sõjaväes karjääri teha vaid tänu sellele, et passis oli ta rahvuseks märgitud kasahh. Aga tšetšeeni rahvast ei suutnud ka Stalin hävitada ja nad hakkasid esimesel võimalusel koju tagasi tulema.

Dudajevi eestvedamisel peetud Tšetšeenia esimene sõda oli nagu Taaveti võitlus Koljatiga. Oli ime, et ilma toimiva riikluse ja sõjaväeta rahvas suutis vastu panna ja võita maailma üht võimsamat sõjaväge. Neil puudus pea täielikult oma tööstus, logistika, toidu- ja materiaalne tagavara, organiseeritus ja seadusandlus, aga nad sõdisid ja kõik toimis. Miks? Sest neil oli tahe - tahe elada vabalt. Kui on tahe, siis kõik muu tuleb iseenesest, kasvõi läbi ussi...

Muidugi ei olnud oma riigi rajamine kerge ettevõtmine, sest polnud neil ju mingeid demokraatliku riigi kogemusi. Olid nad ju lisaks praktiliselt isolatsioonis ja keegi ei julenud Venemaa hirmus neile oma tuge pakkuda. Eks iga algus ole raske, nii ka pärast ränka sõda oma riigi taas ülesehitamine. Kuid tasapisi sai see siiski alguse.

Sõja kaotamine oli venelastele ja eriti vene sõjaväelastele suureks alanduseks. Olid nad ju sisuliselt saanud tappa käputäielt organiseerimatutelt mägilastelt - nemad, kes olid maailma päästnud fašismist. Kõik see ei mahtunud nende hinge. Nii asutigi tegutsema parajal hetkel, kui KGB-taustaga Putin presidendiks sai. FSB lasi Venemaal maju õhku ja organiseeris tšetšeenide piiridel provokatsiooni. Järgnes jõhker sõda, kus taas kannatasid eriti just tsiviilelanikud, aga keegi maailmast sellele ei reageerinud.

Ainsad, kes tšetšeenidele abi osutasid, olid äärmusislamistlikud organisatsioonid ja liikumised nagu vahabiidid. Koos nendega saabus Kaukaasiasse ka võõras islamistlik fanatism. Seniajani oli nende peamine võitlusmotiiv olnud iseseisvus, kuid nüüd lisandus sinna ka usu nimel võitlemine. Nii võib öelda, et Kaukaasia radikaliseerumisele pani aluse ühelt poolt Venemaa agressiivsus ja teisalt lääneriikide passiivsus. Sama asi juhtus ka Eestis 1941. aastal, kui ainsad, kes meile abi osutasid, olid natsid. Kas oleksime pidanud siis laskma end kõiki ära tappa ja küüditada? Saksa relv kõlbas küll.

Venemaal oleks aeg hakata Kaukaasiast tagasi tõmbuma ja lasta neil rahus ise oma saatust juhtida. Kindlasti saab ka Venemaa ise varem või hiljem aru, et kõrge iibega Kaukaasia on tegelikult nagu viitsütikuga pomm, mille ohjes hoidmine läheb aina raskemaks.

Sa võid äraostetava Kadõrovi koos selle kõrilõikajate bandega ju pukki panna ja sinna igal aastal miljoneid kühveldada, kuid see ei muuda laiemas pildis midagi. Venemaa enda kaasabil radikaliseerunud moslemite arv Venemaal aina kasvab. Venemaa vägivalla tõttu on kasvanud ja võib ka tulevikus kasvada kättemaksuhimuliste ohvrite arv, kes on väga vastuvõtlikud Kaukaasiale mitte tavapärasele islamiäärmuslikule ajupesule. Ei ole midagi imestada, kui nad hakkavad Venemaal terroriakte toime panema. Pall on tegelikult juba sadu aastaid Venemaa poolel.

Kas pigistada hambad kinni, mängida suurt ja võimsat impeeriumit ning püüda jätkuvalt "seedimatuid" seedida, või sellest loobuda? Tark oleks muidugi loobuda, enne kui on liiga hilja. Kahjuks on venelased suured näilisuse austajad ja sinna juurde ei sobi enda nõrkuse näitamine. Karta on, et minnakse hambad ristis fataalsele lõpule vastu.