AINULT DELFIS: Katkend Kalle Muuli ajaloolisest tõsieluraamatust, III osa: kes ja kui palju andsid raha Res Publica asutamiseks

Joogifirma Ösel juht Olari Taal oli Tõnis Konsi seni ainult paar korda põgusalt kohanud. Talle isegi ei meenunud, kus ja millal täpselt. Ilmselt siis, kui Kons oli töötanud Reformierakonna kontoris või ajakirjanikuna Eesti Päevalehes. Tuttavad nad igatahes polnud.

Nüüd oli Kons tulnud tema jutule noorteorganisatsiooni Res Publica peasekretärina. Taal oli kõiksugu rahamangujatest surmani tüdinenud, aga võimalus noorte inimestega koos midagi suurt korda saata oli teda alati paelunud ja ta otsustas külalise vähemalt ära kuulata.

„Uus aeg on käes, me vajame muutusi,” rääkis Kons tasasel, veidi hüpnotiseerival häälel. „Oleme jõudnud Eestis ajajärku, kus ühiskonna peamised mootorid, poliitilised parteid, on muutumas ühiskonna piduriteks.”

Algus oli natuke krobeline ja kompav, aga mida kauem Kons rääkis, seda sisendusjõulisemalt kõlas tema hääl ja seda sujuvamalt voolas jutu ilus tuline oja. Kui tuli aeg parteisid pankadega võrrelda, oli kõneleja juba täies hoos.

„1992. aastal seisis stardijoonel kaks panka,” seletas Kons. „Suur Sotsiaalpank, nõukogudeaegne slepp taga lohisemas, ning väike verinoor Hansapank. Sotsiaalpangal oli üle-eestiline kontorivõrk, Hansapangal kõigest üksainus valuutavahetuskoht. Aga kuna ühte panka juhiti nii, nagu parteid juhivad praegu Eestit, tagatubades ja läbipaistmatute otsustega, siis jõudis see pank 1996. aastal pankrotini. Ent teine pank on täna Eesti majanduse lipulaev, sest teda on juhitud õigel viisil, läbipaistvalt.”

See jutt tegi Taali südame soojaks. Enam õigemale nupule polnud rahaküsijal võimalik vajutada. Taal oli hariduselt ja kutsumuselt ehitaja nii otseses kui ka kaudses mõttes. Tema kõige rängemaks ja tundeküllasemaks tööks oli olnud algul Hansapanga ja seejärel Hoiupanga ülesehitamine.

Selleks et esitlus veenvam saaks, näitas Kons oma sõnade kinnituseks arvuti ja projektori abil uhkeid sinipunaseid skeeme sellest, kuidas peab olema üles ehitatud üks õige partei ja kuidas seda tuleb läbipaistva otsustusmehhanismiga alt üles juhtida. Rohujuuretasandilt ja kogu rahva huvides. Mitte nagu praegu, kus vanad parteid kitsa kliki huvides tagatubades langetatud otsustega ülevalt alla käske jagades ühiskonda lämmatavad.

Poliitiliste häbiplekkidena ilmusid ekraanile Keskerakonna esimehe Edgar Savisaare, Tallinna linnapea Jüri Mõisa ja tema abilise Meelis Lao mornid näod. Viimast seostati ajakirjanduses allilmaga. „Nemad kujundavad Eesti poliitika näo,” nentis Kons sapiselt.

Res Publica peasekretär oli väliselt rahulik ja enesekindel, ainult verilihale näritud küüneääred reetsid närvipinget, mida esineja oli ilmselt juba pikka aega taluma pidanud. Nagu elukutseline surnumatja suure katku ajal, nii oli Kons enam kui pool aastat järjepanu korranud üht ja sama ammu pealuu sisse kulunud teksti. Kunst oli teha seda päevast päeva nii, et kuulajale jääks mulje, nagu räägiks ta seda juttu elus esimest korda.

Täna oli siiski eriline päev. Seekord polnud publikuks prügikala, kellega Kons ei viitsinud viimasel ajal enam ise jännata. Taal oli Eesti üks jõukamaid ja mõjukamaid mehi. Seetõttu tasus ka tavapärasest rohkem pingutada, mäng vääris küünlaid.

„Meie eesmärk on koondada inimesed, kes on jäetud parteide poolt hõlmamata, teha uus poliitiline jõud, luua läbipaistev otsustusprotsess – ja Eesti edulugu võib alata!” lõpetas Kons oma etteaste.

Seejärel tegi ta pika pausi, et kuulaja saaks sõnumit seedida. Võtnud lonksu vett, vastas Kons pikalt ja põhjalikult Taali küsimustele, tõi näiteid, selgitas, veenis ja kordas üha uues ja uues sõnastuses juttu vajadusest muudatuste ja täiesti teistsuguse erakonna järele.

Kohtumine oli kestnud juba üle kolme tunni, kui Taal lõpuks käega vastu lauda laksas. Pagana pihta! Talle meeldis see plaan üha rohkem. See oli midagi uut ja suurt, mis käed sügelema pani. See oli võimalus, mis võis anda mitte ainult tema enda elule, vaid kogu ühiskonnale uue mõtte ja sihi, pursata õhku läppunud võimukoridoridesse nagu õhuvärskendaja kuivkäimlasse.

„Suuri asju ei saa teha põõsas,” tõmbas Taal lõpuks kopsud õhku täis. „Suuri asju tuleb teha teistmoodi, suurelt.”

See oli murdehetk Res Publica pikas ajaloos. Juba järgmisel päeval helistas Taal neljale väga jõukale ärimehele: NG Investeeringute nõukogu esimehele Jüri Käole, Pakterminali nõukogu esimehele Aadu Luukasele, Falck Balticsi juhatuse esimehele Urmas Sõõrumaale ja Merko nõukogu esimehele Toomas Annusele. Taali eestvedamisel ja pealekäimisel maksid nad paari-kolme aasta jooksul viie peale kokku Res Publicale iga kuu vähemalt 250 000 krooni.

Taal ohverdas selleks märkimisväärse osa oma varast, ligi viis miljonit krooni. Teiste ärimeeste panus jäi lõpuks väiksemaks, kuid küündis kogusummas siiski miljonitesse kroonidesse.