Kas peame kodumaaks seda maa-ala, mis on ümberringi märgistatud piiripunktidega?

Olen sündinud Nõukogude Liidus, kuid nüüd saame sellest ajast lugeda ainult ajalooõpikutest. Piirid muutusid ja piiripunktid on kaardil täpsemini tähistatud. Osaliselt võiksime järeldada, et kodumaa mõiste ei piirdu ainult maa-alaga.

Ehk saame kodumaaks nimetada loodust?

Me näeme seda Eesti tammedes, kaskedes, mändides, jõgedes. Ta on igal pool lähedane: oma hõngu ja õitsengu poolest, päikseloojangute ja -tõusude poolest. Samas on meie naaberriikide loodus meie omaga sarnane. Polegi siis enam midagi edasi rääkida, kuna ka naaberriikide loodus on vaieldamatult ilus. Tähendab, et kodumaaks ei saa me nimetada ka loodust.

Võimalik, et kodumaa on see, kus oleme saanud oma kodakondsuse?

Inimene võib olla oma riigi patrioot, kuid kui peaks juhtuma, et tema õigused on valitsuse poolt mingil määral riivatud, võib ta enda suhtumist muuta. Inimene võib olla sündinud ühes riigis, aga üles kasvanud ja omandanud kodakondsuse kusagil mujal. Algul võis tunduda kõik sobiv ja hea, kuid aeg võib tuua kaasa muudatusi. Inimene võib öelda, et ei pea enda kodumaaks riiki, kus ta on üles kasvanud, kuna ta on sündinud mujal. Siin hoiab teda kinni näiteks hea töökoht ja kui tal ühel päeval seda head töökohta enam ei ole, sõidab ta ära sinna, kus tunneb ennast kui kodumaal.

Mida rääkida veel nende inimeste kohta, kes omavad kahekordset või kolmekordset kodakondsust. See tähendaks, et neil on kas kaks või isegi kolm kodumaad. Tundub üsna ebaloogiline.

Kodumaa on rahvas meie ümber?

Võiksime kodumaaks pidada inimesi, kes on meiega samast rahvusest ja kellel on sarnane mentaliteet.

Siinkohal tooksin näite elust enesest: sattusin tänaval silmitsi olukorraga, kus meesterahval oli hakanud halb. Läksin talle kiiremas korras abi osutama, kuid oli selge, et ilma kiirabita ei anna olukorda päästa. Mobiiltelefoni aku oli tühjaks saanud ja palusin möödujal kutsuda kiirabi. Mööduja vastus oli üsna teravasõnaline ning ta keeldus abistamast inimest, kellel oli temast erinev nahavärv.

Selline suhtumine võtab sõnatuks. Sellised inimesed võivad olla samast rahvusest ja sama mentaliteediga, kuid endaga samastada antud isiksusi ma ei sooviks. Järelikult kodumaaks ei saa otseselt nimetada ka rahvast, kellega koos elame.

Kas kodumaa-armastus erineb kuidagi armastusest inimese vastu?

Kuidas te hakkate suhtuma inimesse, keda te armastate, kuid kes pöörab teile kogu aeg selja ja teeb nägu nagu teid ei oleks olemas? Vahest lahendab enda probleeme teie arvelt? Kas selline suhtumine oleks teile meelt mööda? Kui kaua te suudaksite sellist inimest armastada ja andestada talle spekuleerimist teie tunnetega?

Mis juhtub nende lastega, kelle eest vanemad ei hoolitse? Vastus sellele on ilmne: ema ja isa kaotavad lapsevanema õigused. Või jooksevad nende lapsed kodunt minema.

Oleme täheldanud ka ajude väljavoolu välismaale. Sellise otsuse vastu võtnud inimesi ei saa nimetada argadeks ja rumalateks, kes jooksevad enda kodumaalt ära, kartes mingite probleemidega silmitsi seista. Mõned leiavad ennast paremini kusagil välismaal kui kodumaal.

Igaühel on enda kodumaa. Minu jaoks on kodumaa koht, kus olen sündinud ja üles kasvanud. Koht, kus elavad minu vanemad ja lähedased inimesed. Kodumaa on koht, kus veetsin oma lapsepõlve, kus sai korda saadetud nii tähtsamad kui ka vähem tähtsad elulised sündmused.

Ajapikku muutub kõik meie ümber. Lapsepõlv möödub, mõned inimesed lahkuvad meie elust. Võimalik, et need lapsepõlve kohad, kus sai veedetud palju aega, pole enam need, mis kunagi varem. Pidevalt uuenevas ühiskonnas jääb alles väga vähe sellest, mis oli kunagi meie ümber. Hiljuti puutusin kokku enda lapsepõlve raamatutega. Neid lugedes ja tundes lehekülgede erilist hõngu, sattusin korraks tagasi aega, mida võib nimetada minu lapsepõlve kodumaaks.

Meis kasvab tulevik ning me peame looma kodumaad enda lastele. Meie endi kodumaa jääb alatiseks meie südamesse ning mitte miski ei saa seda sealt ära võtta.