Selle vähese teadlikkuse põhjuseks on siinkirjutajale arusaamatu asjaolu, et härra Muuli paistab meelega vältivat oma ametikoha avalikkuse ees mainimist. Nii ka eilses saates, kus ta samas ometigi rääkis Õpetajate Lehes ilmunust ja tõi spetsiaalselt välja ühe haridusega seotud teema. Enda seotusest selle lehega aga nagu ikka - ei sõnagi.

Mul ei ole midagi isiklikult härra Muuli vastu. Vastupidi, näiteks kuulan alati huviga tema saadet ja hindan teda enamasti kõrgemalt kaassaatejuhist Anvar Samostist. Kuid ma tõepoolest ei saa aru, miks härra Muuli ei või oma ametit selgelt välja ütelda. Ka näiteks Postimehe arvamusveergudel esineb härra Muuli lihtsalt Kalle Muulina, samas tema alluvuses töötavat Karl Kellot esitletakse kui "Õpetajate Lehe ajakirjanikku".

Ei ole ju nii, et Õpetajate Leht on mingi selline väljaanne, mille eesotsas olemist peaks inimeste ees häbenema. Kalle Muuli rohkearvulised saavutused ajakirjanikuna on nagunii kõigil meeles ja tema hääl kõlab ühiskonnas täpselt sama jõuliselt kui alati. Nii et soovitaksin härra Muulil valehäbist üle saada ja oma asutus julgelt välja öelda.

Vastupidiselt käitudes ta tahes või tahtmata kinnistab kahetsusväärselt levinud mõttemalli, et õpetajad on meil ikka pigem kaotajad ja õige mees vaatab neile ülevalt alla ning hoiab pigem eemale. Ma kindlasti ei arva, et härra Muuli ise sellisel seisukohal oleks, kuid ütlen veelkord: ma lihtsalt ei saa aru tema peatoimetajaks oleku järjekindlast vaka all hoidmisest.