Lugeja soovitus ratturitele: märka autot!
Pirita teel toimunud avarii, kus jalakäija astus lähenevale mootorrattale ette ja ise põgenes, tekitas Delfi kommentaariumis jälle väikese sõnasõja. Olgu - sõdasõda tekitab vist pea iga uudis, aga siinkohal tekkis soov viimaste nädalate tähelepanekud isegi kirja panna.
Kevad ja suvi on toredad aastaajad, mil saab täiega nautida kaherattalisi sõiduvahendeid. Kui minu viimasest mootorrattasõidust on möödas aastaid, siis jalgratast kasutan ikka mitu korda nädalas. Miskipärast on mul aga kaherattalisega sõites sees ka harjumus, et liikluses tuleb liigelda teisi arvestades ja peaaegu kõiki liikluseeskirju järgides.
Võib-olla tuleb see harjumus sellest, et sõidan ka autoga.
Minul teevad näiteks alati tuju heaks need kevadised "Märka mootorratturit või jalgratturit!" kampaaniad ja vahel on tunne nagu sobituksid need samasse gruppi, kuhu kooli alguse kampaaniad, mis hoiatavad autojuhte kõnniteedele ilmuvate, liikluskogemuseta laste eest.
Mootorratturitel peaks ju ikka mingi liikluskogemus olema!
Tallinna liikluses aga tundub, et äkki see päris nii ikka ei ole.
Viimase nädala jooksul, kui olen autoroolis olnud, on minust kolmel korral paremalt poolt möödutud ning kaks korda on mulle minu sõidurajas vastu mootorrattaga vastu sõidetud, et julged ja kannatamatud kaherattaliste juhid autoderivist kindlasti ette saaksid. Ja ma ei usu, et ma möödasõite ise põhjustanuks oma aeglase sõidu pärast. Valitsevat mentaliteeti aksepteerides sõidan minagi 50 alas tavaliselt natuke kiiremini, et mitte jalgu jääda.
Parem pole asi ka jalgratturitega. Just eile hakkas silma sõiduteel sõitev jalgrattur, kes punast tuld aktsepteeris vaid juhul kui ristuval teel sõidukid liikusid. Vaevalt olid need aga kadunud, kui uhkes vormis jalgrattasportlane punase tulega üle ristmiku leekis.
Jalgrattal täie kiirusega ülekäigurajale sõitmine on juba nii tavaline, et sellele ei viitsi isegi üle ühe lause raisata.
Ma saan väga hästi aru, et mootor- ja jalgratturid on liikluses rohkem ohustatud, kui peaks avarii toimuma, kuid seda enam peaksid kaherattaliste juhid kehtivatele reeglitele tähelepanu pöörama.
Selliste umbropsu siiberdamiste, möödasõitude, kiiruseületamiste ja ettetrügimistega muudavad nad seda ohufaktorit palju-palju suuremaks.
Kindlasti ei käi see jutt kõigi ratturite kohta. Olen näinud ka paljusid sport-mootorrattastega sõitjaid, kes kannatavad punast tuld oodata ka kolme auto taga oodates nagu teised liiklejad ja kes ei pea tingimata kohe esimesele stardipositsioonile pugema. Ja kindlasti on korralikke rattureid rohkem kui selliseid, kes vilistavad reeglitele, ent just need vilistajad loovadki valdava mulje.
