Mart Laidmets: Miks on lütseumi õpetajate palk madalam kui lubaks Tallinnale antud palgatoetus?
Kuna Lauri Leesi etteheited põhikooli- ja gümnaasiumiseaduse suunal puudutasid eelkõige õpetajate palka, siis kõige olulisem on (järjekordselt) selgitada, et õpetajate palgatõus polnud (ainult) õpetajate miinimumpalga tõus 715 euroni.
Miinimumpalk on õpetaja vähima töötasu garantii. Seda teab kindlasti ka lugupeetud koolijuht, sest selle aasta esimese nelja kuu sees on lütseumi õpetajate keskmine töötasu olnud 864 eurot.
Tallinn sai tänavu piisavalt palgatoetust, et ilma ise juurde panustamata saaks pealinna täiskohaga õpetajale maksta keskmiselt enam kui 1040-eurost töötasu. Miskipärast jääb lütseumi õpetajate keskmine palk (aprilli seisuga) alla nii sellele kui ka Tallinna linna keskmisele, milleks on 878 eurot. Näiteks teises Harjumaa omavalitsuses, Kernu vallas on aasta esimese nelja kuu keskmine õpetaja töötasu lausa 1133 eurot ning sealjuures on vald iga ametikoha kohta 300 eurot ise juurde panustanud.
Õpetajate miinimumpalk pole mingi riiklik „palgamäär“
Segi on harjutud ajama õpetajate miinimumpalku, omavalitsustele antud tegelikku raha ehk palgatoetust ja õpetajate töölepingujärgseid palku. Segadust võimendab see, et praegu on õpetajatel mitu miinimumpalka ning paljud on arvanud, et need ongi õpetajate riiklikud „palgamäärad“. See teeb enim kahju eelkõige õpetajatele. Üheski teises valdkonnas ei arvata, et miinimumpalk peabki olema töötaja tegelik sissetulek. Seetõttu ongi riigi eesmärk liikuda selguse huvides õpetajate ühe miinimumpalga poole, mis ületaks kõik praegused ning omavalitsusi toetatakse jätkuvalt tunduvalt suuremate summadega kui vaja ainult miinimumpalga maksmiseks. Omavalitsus peab selle andma edasi kooli eelarvesse, et direktor saaks kirjutada õpetajate töölepingusse kõrgema palga.
Eelnev on üks atesteerimissüsteemi – mis formaalsete nõuete täitmise alusel määrab õpetajatele erineva miinimumpalga – ära kaotamise põhjuseid. Selle asemel tuleb kutsetesüsteem, mis on sisuliselt tunduvalt nüüdisaegsem ning võtab formaalsuste täitmise asemel arvesse õpetaja tegelikke pädevusi.
Praeguse korra järgi saab õpetaja ametijärgu järgmisele n-ö redeliastmele vaid siis, kui eelmisest on möödas kolm aastat. Isegi siis, kui õpetaja on objektiivselt kõige kõrgemal professionaalsel tasemel! Selle süsteemi üks tulemus on, et nelja-astmelise redeli kõrgeimatele pulkadele – õpetaja-metoodikuks – on jõudnud ainult 3 protsenti õpetajatest. Kutsetesüsteem enam selliseid ebamõistlikke piiranguid ei loo ja kõrgeimate oskuste korral saab neid ka kohe kutseeksamil tõendada. Õpetaja miinimumpalk jääb tema garantiiks ja lähitulevikus ongi eemärk sätestada vaid üks, mis ületaks kõik praegused atesteerimisjärgsed alammäärad. Tegelik töötasu nagu ka omavalitsustele antud õpetajate palgatoetus saab sellest kindlasti kõrgem olema.
Klassijuhatamist kindlasti ära ei kaotata
Mis puudutab klassijuhtimise vajalikku raha, siis see on jätkuvalt omavalitsusele antud toetuse sees – siit sentigi ära ei võeta. Eesmärk on anda lihtsalt kooli tasandi otsustada, kuidas ja mis ulatuses seal klassijuhatamist tasustatakse. Tänane õigusruum lööb kõiki ühe puuga, olgu klassijuhatajal klassis viis või kolmkümmend viis last. Ühe ülesande lisatasustamise seadusesse kirjutamine on absurdsel kombel tasustamata lisaülesannete kuhjumise üks põhjusi – tihti arvatakse, et kuna näiteks ainekabineti haldamise lisatasu seaduses pole, järelikult lisatöö eest kõrgemat palka maksma ei pea. Aga see on ju samuti tööülesanne ning võtab aega!
See viib õpetajate tööaja teemani. Õpetaja tööaeg on ka praeguses seaduses 35 astronoomilist tundi, kuid koormusarvestus ja seeläbi tasustamine toimub vaid klassi ees seistud ehk kontakttundide pealt. Selline koormusarvestus ei tee vahet, kas antakse tööõpetuse tundi kümnele või matemaatikatundi enam kui kolmekümnele lapsele. Tundide ettevalmistamiseks ja tööde parandamiseks kuluv reaalne aeg on ju ilmselgelt täiesti erinev.
Eelnõu eesmärk on lihtne: kõige olulisem peab olema reaalne tööaeg. Kui õpetaja annab nädalas 16 kontakttundi, kuid muude tööülesannetega koguneb nädalas ikkagi 35 astronoomilise tunni ulatuses tööd, siis töötab ta tegelikult ju 1.0 koormusega. Kehtiva korra järgi oleks selline õpetaja osakoormusel. Seega tuleb õpetaja tööõiguslikust hallist tsoonist välja tuua, et saada tasustamata ja reaalset aega vajavate tööülesannete „peidetud“ lisandumine kontrolli alla.
Seadusega ei panda kohustusi juurde, vaid antakse koolile ja ka hoolekogule suurem vabadus. Vabaduse suurendamine on ju hea, kuid üllataval kombel on avalikkuse ette toodud hirm „halva koolijuhi“ ees. Siin peab lahendus olema ühene – halvad direktorid tuleb lahti lasta ja mitte neid seadusega oma õpetajatest isoleerida. Koolidirektori vastutuse tõstmine annab headele juhtidele laiemad võimalused kooli arendamiseks ning võimaldab filtreerida välja need, kes ehk üldse kooli ei peaks juhtima.
Kuid naaskem koolijuhi, Lauri Leesi läbiva etteheite juurde, et koolijuhtidel pole raha palgatõusuks kusagilt võtta. Tallinna linnale andis riik tänavu õpetajate palgatoetust 44,22 miljonit eurot. Eelmise aasta lõpul oli pealinnas koolide eneste andmetel õpetajate ametikohti 2636. Kui me jagame kõik need miljonid ametikohtadega, kaheteistkümne kuuga ja seejärel võtame maha ka sotsiaal- ja töötuskindlustusmaksu, näeme, et ilma sentigi juurde panemata peaks linnal olema piisavalt palgatoetust enam kui 1040-eurose keskmise palga maksmiseks.
Õpetajad peaksid siinkohal küsima, miks oli nende töötasu veel ka aprillis tunduvalt madalam kui võimaldanuks ainuüksi riigi antud palgatoetus.
