Faktid on murettekitavad. Praegu on Eestist Euroopa Parlamenti saadetud Vilja Savisaar-Toomast, Siiri Oviir, Kristiina Ojuland, Indrek Tarand, Ivari Padar ja Tunne Kelam. Nendest kuuest kuuluvad vaid pooled erakonda ning oma nö algse koduerakonnaga on heades suhetes vaid Padar ja Kelam.

Vilja Savisaar-Toomasti maailmavaate ja seisukohtade sõltumisest istekohast – kuulub ta Euroopa Parlamendis ju liberaalide fraktsiooni – oleme viimastel päevadel kuulnud, kuid ta pole üksi. Koos Savisaar-Toomastiga lahkus Keskerakonnast eelmise aasta kevadel ka tänini parteituks jäänud Siiri Oviir ja mõlema puhul võib diagnoosiks panna akuutse isemõtlemise, ehkki see külg nende isiksuses püsis aastakümneid varjus. Samas, Savisaar-Toomasti puhul läheb vabamõtlemine nii kaugele, et selle käigus vabaneb ta kogu oma poliitilisest minevikust…

Koos Oviiriga on parteitute pingil ka Reformierakonnast sule sappa saanud Kristiina Ojuland ning pikalt poliitikas osalenud, kuid erakonnastumist vältinud Indrek Tarand. Tarandi isemõtlemise viirus avaldus juba kandideerimise algfaasis, tema ei allutanud end ühegi partei pillile, kuid Ojulandil läks samasse punkti jõudmisega mõned aastad aega.

Minnes ajas tagasi europarlamendi eelmise koosseisu juurde, siis ei maksa unustada, et kui kunagine presidendikandidaat Toomas Savi pärast paari Strasbourg’is veedetud aastat koju tagasi tuli, sai tema osaks vaikne pensioneerumine. Ilmselt toimus sealgi kaugenemine parteigenossede mõttemaailmast. Tõsi, tema isemõtlemine on siiani jäänud üsna vaikseks.

Kui keskajal piisas talupojal mõisniku käest vabaks saamiseks linnamüüride vahele minemisest (sellest ka ütlus „linnaõhk teeb vabaks“), siis tänapäeval tuleb kaugemale minna, kusagile kuulsa Belgia pissiva poisi juurde.