JUHTKIRI: Mis on ühist vanglal ja Facebookil?
Eelmisel nädalal tuli avalikuks USA luureagentuuri NSA slaidiettekanne, millelt oli näha, millised ettevõtted on liitunud programmiga PRISM. Teiste seas on nimekirjas Facebook, Google, Microsoft ja Skype ning programmiga liitumine tähendab, et kasutajate tegevustest on ülevaade ka ühendriikide luurajatel.
Massiline tavaliste inimeste järel luuramine tõi aga paratamatult meelde 18. sajandi lõpus Jeremy Benthami välja käidud idee panoptikumist ehk vanglast, kus kongid asuvad ringikujuliselt ning ringi keskel on valvuriputka. Vangide säärane paigutamine andnuks valvuritele võimaluse pidevalt jälgida, millega kinnipeetavad tegelevad, kuid jälgitavatel puudunuks võimalus kindlaks teha, keda valvurid tegelikult vaatavad.
Meil on hea meel rõhutada, et Delfi pole ühinenud rahvusvahelist virtuaalluuramist käsitlevate kokkulepetega ning meie kasutajate andmed ei kuulu mitte mingi hinna eest jagamisele!
Kui see analoogia sotsiaalmeediasse üle kanda, siis ka seal on igaühe digitaalne mina (üles riputatud tekstide, piltide ja videote kujul) pidevalt avalikkusele näha. Ja me ei tea, kes ning mis eesmärkidel selle infoga tutvub. Õnneks on võõraste tavakodanike vastu olemas privaatsussätted, millega piirata suvaliste inimeste ligipääsu isiklikku laadi infole.
Aga nagu tänu endisele NSA töötajale Edward Snowdenile selgub, on ka neid, kelle vastu ei aita ükski linnuke Facebooki privaatsussätetes. Teisisõnu realiseerus Benthami idee panoptikumist juba 2007. aastal, mil esimesed suurkorporatsioonid programmiga PRISM liitusid.
Kui mõelda 2007. aastast veel kaugemale ajas tagasi, siis jõuame mõistagi nõukogude aega. Ka siis kiputi erinevate organite jaoks huvitava sisuga kirju avama. Nii toonased kui ka tänased eneseõigustused inimeste privaatsuse rikkumiseks on sarnased. Lihtsalt... tehnoloogia on muutunud.
