Lugeja: Brüsselis elavatest eestlastest on topeltpass pooltel lastel
Minu kogemus on see, et Brüsselis elavatest eestlastest - neid on koos peredega umbes kuuesaja kanti või rohkemgi - on topeltkodakondsus või kolm passi vähemalt pooltel Eesti lastel. Ema on ühest, isa teisest rahvusest, pluss laps sünnib veel kolmandas riigis. Seega kolmekordne kodakondsus on suhteliselt tavapärane nähtus.
Tean ka neid täiskasvanuid, kellel on neli kodakondsust või rohkemgi: näiteks Ameerika, Tšehhi, Belgia ning Argentiina kõik ühes isikus. Ei ole täheldanud, et see oleks passiomanikule erilisi probleeme toonud. Pigem vastupidi. Mõned riigipiirid avanevad kui võluväel.
Lõpuks tuleb seda asja nii vaadata, et see on võimalus ja vabadus, mille sa oma lapsele annad. Võimalus valida ning olla valitud, kui täiskasvanuks saadakse. Vabadus otsustada, millist kodakondsust laps igapäevaseks peab ja millisesse nii-öelda etnilisse gruppi ennast määrab.
Identiteedi teema on teine asi. Seega veel isiklikum. Arvan ausalt, et identiteet tuleb maast madalast kasvatuse ning haridusega. Sealhulgas keelelise kasvatusega, sest läbi selle hakkab inimene ennast esimesena määratlema.
Eesti, Eesti ja muudkui Eesti
Näiteks meie väike laps räägib juba praegu vabalt kahte keelt - ema ja isa emakeelt. Kahe emakeele vahel manööverdab ta automaatselt, mõnikord harva ei tule mõned sõnad meelde. Hiljemalt seitsmeaastasena lisandub ilmselt veel kaks ametlikku asjaajamiskeelt: inglise ja prantsuse.
Lapse eesti keele oskuseks on tööd tehtud ja see on olnud järjepidev. Eesti, Eesti ja muudkui ainult Eesti: ainult eestikeelsed raamatud, multikad, saated, laulud, kino, teater või mängud. Eesti laulupeod, tantsupeod, rahvariided, laulutunnid.
Eesti ülistamine käib täistuuridel: vaata, kui rahulik seal on; vaata, kui vähe inimesi seal on; vaata, kui vähe autosid; vaata, kui puhas loodus, nii väike lennujaam, kui palju metsa; vaata, kui lähedal meri on ja nii edasi.
See kõik aitab identiteeditunde tekkimisele kaasa ning õpetab last hindama Eesti väärtusi, sest tal on välismaal elades võrdlusmoment.
Muu kultuur domineerib
Eks see on see segaperede teema, et üks peab tegema tohutult rohkem tööd kui teine, kelle kultuuri sees laps parasjagu kasvab. Aga see ei tähenda, et sellest vormub automaatselt identiteet, kui seda kasvatusega ei suunata.
Tean ka sellised eestlastest vanemaid, kelle lastel on Eesti kodakondsus, kuid tõsiselt eesti keelt rääkivat inimest järeltulijatest ilmselt ei saa. Muu kultuur domineerib.
Või võtame näiteks sellise pere, kus üks vanem on kreeklane ning teine hollandlane. Neil on neli last, aga kodus räägitakse ainult prantsuse keelt. Kahju, kuna need teismelised võiksid praegu vabalt osata vähemalt kolme keelt. Võib-olla on prantsuse keel ka vanemate teadlik valik, kuigi mõlemad on oma kodumaa täielikud patrioodid.
Kodakondsus on valik, identiteet kasvatuslik
Samas tean ka väliseestlasi, kes elavad Brüsselis, kelle lapsed on haritud mitmes erinevas riigis ja kes praegu jätkavad õpinguteed Eestis.
Või hoopis perekond Eestist, kes on Luksemburgis elanud üle kümne aasta ja kelle vastselt täiskasvanuks saanud lapsed peavad koduks Luksemburgi. Nad on seal koolis käinud, seal on nende sõbrad, seal nad töötavad ja hetkel plaanivad ka sinna jääda.
Kokkuvõttes on kodakondsus valikuvabadus, kuid identiteet ning keel on kasvatuslik küsimus. Tänapäevases Euroopas ja tänapäeva maailmas laiemalt on see paratamatu, et meil on põgenike põlvkonna järeltulijatena välismaal kolmanda põlve eestlased, kes ei räägi sõnagi eesti keelt. Samas on meil Brüsselis üles kasvanud eelkooliealine laps, kes võib täitsa vabalt neljas keeles lobiseda.
Kui kõike anda tasakaalustatud koguses, siis lõpptulemuseks on ääretult andekad inimesed. Näiteks Toomas Hendrik Ilves, Arvo Pärt või Harry Männil.
