Eutanaasia aitaks vananeva rahvastikuga ühiskonda
Töövõimeliste inimeste ja pensionäride proportsioon muutub tulevikus selliseks, et üha väiksem arv töötavaid inimesi peab oma maksudega üleval hoidma ühe suuremat arvu pensionäre.
Sadistlikult ning ebaeetiliselt kõlamata tahan öelda, et elu on püha ning kõik inimesed väärtuslikud - vaatamata nende eale, soole, haridusele või nahavärvile. Kuid mida vanemaks inimene saab, seda väetimaks ta muutub.
Eakatel on vaja rohkem raha ravimite jaoks ning seejuures sõltutakse väga palju riigi poolt pakutavatest hüvedest. Vananevas ühiskonnas on see suur koorem nooremale põlvkonnale.
Vabadus valida
Kui inimene peab enda elus hoidmiseks neelama päevas peotäie tablette või olema aheldatud mõne masina külge, mis annab talle mõned kuud või pool aastat elulootust, siis mis elu see õigupoolest on? Valikuvabadus oma elu üle otsustada võib aheldatutele tuua meeldivama ja rahulikuma surma.
Praeguses ühiskonnas arvatakse, et surm on midagi väga jubedat. Inimene topitakse kirstu, matustel kõlab sünge orelimuusika ning omaksed nutavad. Loomulikult on lähedase surm kurb, kuid see käib elu juurde ja sellest pole meil kellelgi pääsu. Miks ei võiks siis suremise teha meeldivamaks?
Kui inimesel on piinarikas elada ning ta valib seetõttu eutanaasia, säästab ta ju mingis mõttes ka ühiskonda ning nooremat generatsiooni oma hädadest. Loomulikult ei tähenda see seda, et peaksime nüüd vaatama kõiki voodihaigeid ühiskonna koormana.
