Lugeja: toimiva sotsiaalhoolekande asemel arutletakse eutanaasia üle
Kogu arutelu eutanaasia seadustamise üle näib morbiidse komejandina - sellel sõnal on kõla, seda ümbritseb mõnetine müstilisus. "Euthanasia", millele etümoloogia sõnastik annab päritoluks kreeka keele, kombinatsioonist "eu" ehk "hea" ja "thanatos" ehk "surm". Võib-olla on see otsitud seos, aga "EU" ja "hea" vahele võrdusmärki panna näib antud hetkel kohatu, eriti Eesti kontekstis.
Käesolev artikkel ei ole mõeldud eutanaasia kui meetodi või vahendi toetamiseks - siinkirjutaja on sellise võimaluse seaduslikkuse poolt, eeldusel, et tegemist on rangelt kontrollitud ja piiratud lõpplahendusena haigusele või konditsioonile, millest inimene enam ei parane. Praegusel hetkel lugedes erinevaid arvamusi jääb aga hoopis vastupidine mulje - pigem näikse seda käsitlema just kui "kerget lahendust" oma võlaprobleemidele. Et mis seal ikka - täna läks halvasti, homme lähen perearsti juurde ja lasen ühe eutanaasia välja kirjutada.
Kui ühiskonna vaatepildist arutleda eutanaasia seadustamise vajalikkuse üle, siis vabandage, kuid meil on Eestis tuhat teist probleemi, mis vajavad kiiremini lahendamist. Näiteks sotsiaalhoolekande efektiivsus ja toimimine - eeldusel, et praegust süsteemi saab nimetada toimivaks. Meelde on jäänud kuskilt mõttelõik, milles pakuti, et kui riik maksab pensioni minimaalselt nii ja nii palju, siis peaksid vanadekodu kohad maksma sama palju.
Teine lahendus on rahade liigne liigutamine vahelt ära jätta ning võtta lihtsalt kasutusele valikuvariant, milles tasuta vanadekodu koht tähendaks, et riigilt pensionär pensionit ei saa. Mõnitava irvega saadetakse sellised ideed metsa poole - kes maksab vanadekodus elava pensionäri ravimid, söögi, elektriarve, hoolitsuse ning kõik muu, mis teeb elu elamise võimalikuks? Ega ometi mitte riik. Siin jooksevad väga selged käärid ehk polegi võimalik pakkuda barterlust vanadekodu koht pensioni vastu, sest see oleks riigile sedavõrd raske koorem - mõelda vaid, et oma inimeste eest hoolitsema peaks. Pigem paneme riigifirmade juhatuse liikmetele "tonni juurde" palgale - küllap ta sealt ämmade ja vanaisa suvilate seifide kaudu lõpuks ka ühe või teise erakonna taskusse jõuab. Farssi meenutav, eesmärgitu ja ajulage raha ringi keerutamine pakub poliitikutele palju rohkem lõbu, kui reaalsete probleemidega tegelemine.
Ja kui alustataksegi probleemide arutamist, siis ikka eestlase kombel kuskilt lõpust, viimastest asjadest, millele lahenduse leidmine midagi suudaks ühiskonnas paremaks muuta. Ja loomulikult enne valimisi arutame totruseid, et valijate tähelepanu hajutada, rakendamaks nende kujutlusvõime ja tahtejõu mõne Eesti kontekstis absurdse institutsiooni väljatöötamiseks.
Kui samasugune aur, nagu suunatakse nips-asi-seaduste peale, läheks toimiva sotsiaalhoolekande süsteemi välja töötamiseks, siis võib-olla ei võtaks keskmine eestlane sedasi tuld, kuuldes sõna "eutanaasia". Pealegi on enamik arutajatest vanuses ja tervises, mis annab alust arvata, et loomulikul teel pole nad veel kuhugi "lahkumas". Ehk ainult kuskile mujale riiki, kus tegelikud sotsiaalsed probleemküsimused saavad teenitud eelisjärjekorra.
