Professor Hele Everaus: ma ei toeta eutanaasiat
Arst, professor ja bioeetika nõukogu esimees Hele Everaus ei toeta halastussurma, sest see on tema sõnul tapmine.
„Ma ei toeta eutanaasiat,“ ütles Everaus ETV saates „Kahekõne“. „Arstina ma ei saa seda toetada. See on ju tapmine ikkagi, see on surmamine. Arstina ma tegelikult pean töötama selleks, et inimesed saaksid aidatud.“
„Kui põhjendus on ainult see, et nii palju on vaja vaeva näha vanade inimestega, siis ei saa ju eutanaasiat toetada,“ sõnas Everaus. Ta möönis, et on riike, kes on eutanaasia seadustanud, kuid küsis samas, miks siis paljud teised riigid ei ole seda teed läinud.
Siiski pidas professor vajalikuks rääkida eutanaasia kõikidest aspektidest, et inimesed hakkaksid selle tegelikule olemusele mõtlema.
„Surmaabi ei ole ravi. Ravi on see, kui me aitame leevendada inimese vaevusi ja need võimalused on väga suured,“ ütles Everaus.
Everausi sõnul on bioeetika nõukogus halastussurmast räägitud juba aastaid ja selle on kaasa toonud meditsiini areng. Professori sõnul ei ole tegelikult mingisugust erilist vajadust seda teemat nii jõuliselt ja mustvalgelt kästleda. Eutanaasia pooldajad on tema sõnul enamasti noored terved inimesed, kes pole kunagi surmaga silmitsi olnud.
Ta meenutas, et algselt tähendas eutanaasia rahulikku vaikset suremise teed omaste keskel ega olnud eesmärgiga kellegi teise poolt elu lõpetada. „Võib-olla me ei saa nende inimeste aitamisel enam hästi hakkama,“ pakkus Everaus põhjuse, miks eutanaasiast üha rohkem räägitakse. „Ei tahaks seda tunnistada, aga see võib olla puhtalt praktiline lahendus kallile ravile.“
Everaus tõi näite Ameerikast, kus abistatud enesetapu maksumus on umbes 50 kuni 60 dollarit, aga situatsiooni edasine lahendamine läheks maksma tuhandeid dollareid.
Everausi sõnul ei ole tal oma elus ja töös tulnud kokku puutuda sellises olukorras inimestega, kes ei saaks enam edasi elada. „Mul ei ole sellist kogemust,“ kinnitas ta ja lisas, et ka tema kaks väga lähedast inimest, ema ja isa, keda ta kodus põetas, ei oleks kindlasti halastussurma vajanud.
„Eutanaasia ei ole see, mis lahendaks probleemi,“ ütles professor. „Me suudame täna paljusid inimesi aidata ja nende haigust leevendada.“ Kui meditsiin suudab raviga võtta ära piinad, mida haigus põhjustab, siis ei ole Everausi sõnul halastussurma vaja.
Eutanaasia õigust omavate haiguste nimekirja on aga samal ajal lisandunud isegi kroonilisi haigusi alates suhkrutõvest liigesehaigusteni välja, sinna on lisandunud ka mittevabatahtlik eutanaasia, näiteks haiged, kellel on tekkinud stress või depressioon oma füüsiliselt haigusest.
Everausi sõnul ei ole halastussurm sugugi kerge ja ilus. Ta selgitas, et abistatud suitsiidi korral antakse inimesele enamasti üledoos uinutit, mis ei tähenda, et surm vaikselt saabub. Kõrvalnähtudena hakkab inimene oksendama, ta lämbub oma okse sisse, tal tekivad krambid.
„Kas see on ilus surm?“ küsis Everaus. Normaalseks ilusaks surmaks, mis on elu osa, pidas ta
seda, kui surija tunneb, et tema ümber on inimesed, kes ei oota tema surma. „Kui me ei oska surma ilusaks teha, siis on see meie probleem.“
Eutanaasia kõrval puudutas Everaus saates ka teisi bioeetika küsimusi nagu enneaegsete laste elule aitamine ja haigekassa raha eest tehtavad abordid, mida ta kõrvutas maovähendamise operatsiooniga, mida samuti rahastatakse maksumaksjate rahast.
