"Ravime me inimesi teatavasti ravikindlustuse kuludest. Hoolduse eest maksvad aga nii omavalitsused, riik või hoolekandealused ise koos nende lähedastega. Selline lähenemine eeldab, et just kui oleks võimalik selgelt eristada, et seda patsienti me ravime ja seda abivajajat hooldame. Tegelikus elus nii ei ole ja mingil eluhetkel vajab inimene nii ravi kui hooldust ja seda ühel ja samal ajal. Ühes ja samas kohas, olgu see kodu või asutus," kirjutas Nestor.

"Me võime ju Euroopa Liidu abiga luua veel n arv hooldusravi kohta, aga seni, kuni puudub vastus küsimusele – kes selle eest maksab? – jäävad ka need vajalikud kohad õhku rippuma. Seejuures vastus küsimusele ei saa sõltuda sellest, kui toimivad on patsiendi sidemed perearstiga, kas omavalitsusel on küllaldaselt vahendeid ja kaastundlikust eelarve tegemisel ja kuivõrd maksevõimelised on abivajaja lapsed. Kujutage ette olukorda, kus kõik need kolm näitajat on miinusmärgiga? Ja ei olegi mingit vähegi inimlikku võimalust. Julm!"

"Valitsus, kohalikud omavalitsused ja haigekassa peaksid istuma ühe laua taha ja otsustama, kas selline olukord, kus hooldusravi kättesaadavus sõltub ära jumal teab mitmest asjaolust, aga mitte niivõrd inimese tegelikest vajadustest, on mõistlik. Ja ma optimistina usun, et jõuavad järeldusele, et ei ole."

"Seejärel tuleb kõigil koos, kui tänastel korraldajatel, see ühtne hooldusravisüsteem luua. Mitte üksteise kaela kohustusi veeretada, vaid just luua. Võib olla on sellise süsteemi nimi kindlustus, võib olla mitte. See polegi oluline. Tähtis on, et me teaks, millistel tingimustel hooldusravile minnakse või kodus tehakse ja kuidas sellist süsteemi ühtsetel alustel rahastatakse," kirjutas Nestor.