Lugeja eutanaasiast: kuidas teha kindlaks väljendus- ja otsustusvõime kaotanud patsiendi soove?

Tuleb, tuleb, ega see tulemata ei jää, kus ta pääseb. Tuleb inimlikkuse ja humaansuse sildi all ja euroliidu (või misiganes liidu) ettekirjutusena ülevalt poolt, karmide reeglite, nõuete ja ilmselt ka kvootidega, mida kohalikesse oludesse rakendada on sama raske, kui ürditaludel Eestis pärast piparmündimüügi keelu rakendamist ellu jääda.

Aga eutanaasia tegelikeks põhjusteks, millest avalikult rääkida pole viisakas ja millest hakatakse rääkima ehk ainult artiklite kommentaariumides, jääb ikka raha. Ressurss. Mitte halastus.

Nagu iga asja põhjusteks oli, on ja saab olema.

Me kõik teame ju, et vanasti lükati invaliidid, eriti aga puudega lapsed, ühiskonna silma alt ära. Minema, hooldekodusse, mujale - põhjuseks see, et nende jaoks ei jätkunud ressursse. Lapsi oli palju, mida rohkem ajas tagasi, seda rohkem "palju" ja kui nende hulgast mõned elukõlbatuteks osutusid, oli odavam nad jalust ära vaikselt surema saata. Või huligaanid erikooli, kus neist juba valmis pätid ja kaabakad kasvatati, kes lõpuks vanglas maandusid. Vanglates aga oli võimalik vähemalt tööd teha. Tööd jagus, muid ressursse mitte.

Nüüd on ja saadakse lapsi vähem, iga üksik neist tundub kaugelt väärtuslikum, kui vanal ajal ja nii püütakse elukõlblikeks kasvatada ka need, kes vanasti olnuks automaatselt hooldekodu kandidaadid. Kui vähegi võimalik. Ehk saab asja?

Vanainimesi oli vanal ajal vastavalt vähem. Kuna elu oli raskem, jõudsid kõrgesse ikka vaid sitkemad ja vastupidavamad ja neist peeti enamasti ka lugu. Pensionile lasti inimesi varem ja pensionist oli võimalik ära elada. Nüüd on lood teisiti. Vanainimesi on palju, neist ülearuseid järjest rohkem, neist ei peeta lugu ja äraelamine on küsitav. Teisisõnu, nende jaoks ei jätku ressursse. Nad elavad kauem - elu on olnud kergem, nn jala pealt mahakukkumisi ja suremisi tuleb nüüd harvem ette - aga nad ei ole tervemad vaid haigemad. Insuldid ja nendejärgne virelemine on väga tavaliseks saanud. Selliste paranemislootusteta haigete hooldamine läheb riigile, kogu ühiskonnale väga palju maksma. Mida teha? 

Lahendus on olemas, eutanaasia. Odav, kiire, ressursi kokkuhoid. Küsimus on, kui palju saab selles olema halastust? Kes teeb kindlaks, et kõnevõimetu patsient tõepoolest tahab eluga hüvasti jätta? Kes tagab, et ei saadeta teise ilma ka neid, kel mõistus selge, aga elutahe alles, kes lihtsalt soovivad, et nende liikumisvõimetut keha inimlikult kasitaks ja hooldataks? Ma ei vaidle vastu, kui inimene ise tahab piinaks muutunud elu lõpetada ja see soov on selge, siis tuleb seda soovi austada, aga kuidas teha kindlaks oma väljendus- ja otsustusvõime kaotanud patsiendi soove? Kas meil on õigust seda tema eest ära otsustada?

Oh, aga see tuleb niikuinii ja ilmselt tulevad ka kvoodid, kui mitut töövõimetut vanainimest töövõimelise inimese kohta me tohime elus hoida ja vajadus valikuid langetama hakata.... see kõik tuleb.