Vene ajakirjanik leidis suusarajalt juhuslikult Andrus Ansipi
Peaminister Andrus Ansip vaatas eilsel valitsuse pressikonverentsil oma tahvelarvutit ja hakkas ootamatult laialt naeratama. Ansip selgitas natuke aega hiljem, et ta kontrollis oma postkasti ja nägi, et talle on saadetud artikkel tema suusarajal toimunud juhuslikust kohtumisest kahe Venemaa ajakirjanikuga.
Peterburi ajalehe Nevskoje Vremja fototoimetuse juht Andrei Tšepakin käis nimelt veebruaris Tartu maratonil. Venemaal paljusid suusamaratone läbinud mees pani endale Otepääl toa kinni ja läks järgmisel päeval peale saabumist autoga trassiga tutvuma.
Korraldajad andsid talle kaasa kleebise, millega ta sai kõikjale minna, kirjutas ta 19. veebruaril ilmunud artiklis. Staabis näidati neile pildistamiseks parimat kohta stardist kümnekonna kilomeetri kaugusel. Kui Tšepakin tahtis suusarajal kontrollida, kas ta on talle ette näidatud kohas, kohtas ta keskealist tursket meest. Mees rääkis meelsasti vene keelt, ütles, et ta on kohalik ning vastas Tšepakini küsimustele ja näitas talle kaardil kõik vajaliku ette.
Hüvasti jättes küsis kohalik, kes nad on ja kust tulevad. "Me oleme ajakirjanikud Peterburist. Aga teie?" küsis Tšepakin. "Eesti peaminister Andrus Ansip," lausus mees ja ulatas käe.
Õnneliku juhuse läbi oli ajakirjanike esimene metsa vahel kohatud mees peaminister. Õnnetuseks oli neil aga fotoaparaat ööbimiskohta jäänud. Ansip kinnitas aga, et tal on sel päeval kavas sõita 30 kilomeetrit, mistõttu Peterburi ajakirjanikel on piisavalt aega, et käia ööbimiskohas, tuua fotoaparaat ja ta suusarajal uuesti kinni püüda.
Viimases toidupunktis õnnestuski neil Ansip kätte saada, kes poseeris meelsasti kaamerasse. "Ma olen arvatavasti maailma kõige enam suusatav peaminister," lausus Ansip ajakirjanikule.
Eilsel pressikonverentsil meenutas Ansip toimunut järgnevalt. "Olin kunagi suusatamas, üks auto pidas kinni, inimene tuli välja, küsis, kuidas saab Harimäele. Mina siis seletasin, kuidas saab Harimäele ja siis ta rääkis, et nad on ajakirjanikud ja teevad maratonist lugu. Ja siis ma ütlesin, tekkis niisugune hetk, kus ma pidin ka ütlema, kes ma olen, siis ma ütlesin, et ma olen peaminister. Ja nad muidugi kahetsesid, et neil fotoaparaati kaasas pole. Läksid fotoaparaadi tõid ära hotellist, tulid Matule vastu, tegid pilti, kirjutasid loo ja näe, täna lugu minu postkastis! See tõigi naeru näole."
