Vahur Koorits: kas Eesti riik peaks toetama piinamist ja massimõrvasid?
Eesti välispoliitika peab olema väärtustepõhine, armastatakse meil rääkida. Välispoliitika ajakirja Diplomaatia väärtustest kõneleva viimase numbri avalugu kergitas aga minu kulmud juuksepiirini. Kas see ongi siis väärtustepõhine välispoliitika, mida seal kirjeldati?
Väärtustepõhise välispoliitika jutt on minus alati tekitanud kaks küsimust. Esiteks pole väärtustepõhisest välispoliitikast kirjutajad meie väärtusi reeglina selgelt defineerinud.
Teiseks ei taga ühtsed väärtused alati sama välispoliitikat. Samadele väärtustele toetudes on võimalik rajada mitut erinevat välispoliitikat, täpselt nagu arstid võivad määrata samale diagnoosile eri ravi või teadlased pakkuda samale probleemile erinevaid lahendusi.
Värske Diplomaatia avaloo "Melose dialoog 2.0. Väärtuspõhine pragmatism" kirjutas antiikajaloolane Mikael Laidre. Ta märkis ära ka ühe minu kunagise artikli seoses Melose dialoogiga, aga võibolla jätaks järgmiseks korraks arutelu selle üle, kas Sparta võit Ateena üle Peloponnesose sõjas oli headuse võit kurjuse üle. Mind hämmastas hoopis see, kui kergelt muutus Laidre artiklis meie väärtusteks kõik see, mida me peame endale kasulikuks.
On muidugi tõsi, et moraalselt käitumine on pikas plaanis ka praktiliselt kasulik, sest see loob usaldust ja võimaldab nautida püsivalt häid suhteid teistega. Ent on ka hoopis teistsugune suhtumine väärtustesse, nimelt selline, mille kohaselt kõike isikule parasjagu kasulikku nimetatakse ka moraalselt õigeks. See viimane on omane kõigile selle maailma türannidele ning seda on aidanud õigustada lugematu arv haritlasi.
Ka Laidre kaldus oma arutluskäigus sinna, et kõik, mis on Eestile kasulik, on ka moraalselt õige. Järgnevas tsitaadis Euroopa Liidu kohta loetleb ta ette Eesti väärtustena mitte üldiseid moraalseid printsiipe, millega oleksid nõus inimesed Lapimaalt Maltani, vaid ikkagi üsna kitsalt Eesti riigi praeguseid poliitilisi eelistusi.
Väärtuspõhine ja pragmaatiline, moraalselt õige ja materiaalselt kasulik on praeguses ühenduses toetada vabaturumajandust, vähemat bürokraatiat, detsentraliseeritust, ühiskondlikke reforme ja kaitsekulutuste miinimumina 2% SKTst.
Selle asemel, et tegeleda demokraatia ja inimõiguste edendamisega, nimetab Laidre Eesti väärtusteks poliitilisi seisukohti, mis on ilmselgelt Eesti praeguse valitsuse seisukohad, aga millega ei pruugi nõustuda isegi teistsuguses olukorras olevad liitlased NATOs ja Euroopa Liidus, muust maailmast rääkimata.
Laidre mitte ainult ei ignoreeri demokraatia ja inimõiguste tähtsust, vaid lausa kritiseerib nende toetamist.
Segadust lisab kvaasikantiaanlik tingimusteta toetus „demokraatiale“. Araabia kevade revolutsionääride, mitte korda hoidnud autoritaarsete juhtide toetamine oli näiliselt väärtuspõhisuse eelistamine pragmaatilisele valikule. Aga kui võimule pääsevad islamistid ja radikaalid ning piirkond muutub ohtlikumaks, ei ole see demokraatia, vaid ohlokraatia.
Araabia kevad pole läbi, Süürias kestab juba teist aastat kodusõda. Laidre pole sugugi ainus, kelle arvates tasuks stabiilsuse huvides toetada pigem seniste diktatuuride püsimist.
Keegi neist ei taha aga selgitada, mida siis peaks Lääs ja konkreetselt Eesti tegema, et näiteks Bashar al-Assadi režiimi võimul hoida. Kas me peaksime Assadile andma oma moraalse toetuse, eitades või õigustades ta kuritegusid? Või tuleks Assadi režiimile müüa relvasid ja piinamisvahendeid, et ta suudaks ise mässu maha suruda? Äkki tuleks lausa oma väed saata Süüriasse mässuliste külasid põletama ja vangidel sõrmeküüsi välja kiskuma? Igaüks, kes räägib aga Assadi toetamisest, peaks nendele küsimustele vastama.
Me räägime põlastades neist, kes Nõukogude Liidu kokkuvarisemise ajal rääkisid sellest, et Eesti ei saa iseseisvana hakkama ja me peaksime leppima Nõukogude Liiduga. On möödunud natuke üle 20 aasta Eesti taasiseseisvumisest ja me kasutame samasugust retoorikat nagu need, keda me niivõrd põlastame. Kas see ongi väärtustepõhine välispoliitika?
