Peeter Marvet: Aga kui prooviks sotsiaalmeedias ka päriselt suhelda?
Ühte lausesse kokku võetud tulemus - Facebook tundub olevat koht meist-ja-meile teadaannete edastamiseks, blogidest hakkab silma peamiselt usina seadusloomeprotsessi kokkuvõte stiilis meil-komisjonis-otsustati ning kodulehed annavad teada, et meil-on-kampaania.
Ainsaks väikseks erandiks osutus Twitter, mille lühitekstiline formaat ei lase tapeedirulli täis kirjutada, sundides oma mõtet nii kaua toimetama, kuniks see ühte SMSi ära mahub. Aga kuna tähelepanu tahaks ikka saada, siis peab veidi pingutama, teemat laiemalt vaatama, tiba vinti peale keerama, mõõdukalt retoorikat pruukima ... ja suhtlema.
Näiteks eelmisel laupäeval, umbes ajal kui mul saun hakkas soojaks saama, võttis @IlvesToomas veidi kalambuuritseda: "Miks tundub et need, kes ütlevad et Eesti tiiger on "soikunud" või et me IT edu on "müüt", arvavad ka et JavaScript on Indoneesia tähestik?" [mõned komad on langenud 140-tähemärgi piiri ohvriks, elame üle]. Miniarvamuste ping-pong tiksus paar tundi ning kuna mul on selles teemas ka oma kiiks - tiiger ei tudi, aga pidev kiitmine halvab tema reaalsustaju - tabasin ennast ridade vahele mõtlemast. Pikk jutt või loosung poleks seda saavutanud, vaja oli natuke öelda ja natuke ütlemata jätta. Ja natuke suhelda.
Vaatasin seepeale uuesti igavaid poliitblogisid ja Facebooki-külgi ning märkasin, et kuigi nime poolest sotsmeedia, ei toimu seal ju eriti mingit suhtlust. Erakonna postituse alla tekivad vahel mõned kiitvad või kriitilised kommentaarid, aga see on ka kõik. Mu enda sõprusringi diskussioonides vahel togitakse mõnda poliitikut, kes seda märgates korrektse platvormilise seisukoha avaldab ja jälle uttu kaob. Vahel märkan sõpru mõne poliitiku juures kommenteerimas, aga kui jutulõnga mööda edasi minna tuleb välja, et mõningase teravuste vahetamise järel mindi lahku, jäädes kumbki täpselt samale seisukohale, millega juttu alustati.
See kõik on millekski kindlasti väga hea ja ma ise kah soovitan alginfo veebi välja panna "neile, kes soovivad süveneda" ning visata aktuaalset inffi Facebooki. Aga ma olen tähele pannud, et kui sisu on vähegi huvipakkuv, tekib sinna sappa mõni kommentaar, autor kajab vastu, keegi kommenteerib seda... ja nii hakkab pall tasapisi veerema. Tekib harjumus suhelda ja varem või hiljem ka võime teist poolt mõista. Ma olen ka täheldanud, et kui autor on jätkuvestluses kohal, püsib see võrdlemisi sündsates piirides.
Huvitav "näidiseksemplar" on selles mõttes Marko Mihkelson, kelle blogis kommenteerivad vaid spämmirobotid - ent Facebooki profiil vääriks põhjalikumat lahtimõtestamist ja sarnaneb sisu-ülesehituselt nii presidendi kui mitmete muude Twitteri-kontodega, millelt pärinev inff on mu igahommikune kohvikõrvane. Veidike seda "millega tegelen" (annab konteksti muudele sõnumitele), viited välistele lugemisallikatele või olulise retwiit/share (väärtuslik viide säästab mu aega valdkondades, millega tahaks kergelt kursis olla), kiired sisulised vastused kommentaaridele ja sellest sündinud aktiivne suhtlus (ma olen siia oodatud, mu arvamus on aktsepteeritav või vähemalt viitsitakse selgitada meie lahknevuse põhjuseid).
Ja kui kolada mööda blogisid ning tekib tunne, et ilmselgelt on kogu elu kolinud Facebooki, siis ma astuks läbi Kaja Kallase blogist, mis (poliitikule veidi ebatüüpiliselt, ent äärmiselt meeldivalt) on erakonna-brändi-vaba ning tänu pikemate tekstide mõtisklevale laadile ja Kaja tavale vastata kommentaaridele ka diskussiooniline. Ehk küsimus pole siiski meedia-kanalis vaid tahtmises suhelda, enda seisukohta selgitada ja teist ära kuulata.
Aga äkki annaks seda vaadet muuta? Nädalavahetus on selleks igati sobiv hetk, sest nädala tamp on läbi, kohustuslikud skandaalid üle elatud ning puudub vajadus langetada 15 minuti jooksul otsust või kaitsta püha partei või ametkonna pealiini.
Keegi arvab teisiti kui mina? Väga huvitav, katsuks aru saada, miks ja sellest midagi õppida - ma ei pea ju kohe nõustuma ja kiitma. Ja see pole üldsegi ainult nõuanne poliitikutele, vaid ka mulle endale. Näiteks olen palju õppinud igakevadisel IT-arvajate kohtumisel maksuameti juhiga, sest ilmselgelt mõjutab pidev maksupetturite tagaajamine maailmavaadet ühte pidi ja kodanikuvabaduste peale mõtlemine jälle teistpidi. Kas peaks panema iga tänaval lilli müüva mutikese juurde riiklikult atesteeritud tšekiprinteri või annaks neid probleeme ka kuidagi teisiti lahendada? Ilmselt lahkusime mullu kumbki oma algse seisukohaga, aga päris kindlasti tean ma nüüd oluliselt rohkem teise poole positsioonist ja proovin seda oma maailmamudelisse sobitada.
Kui viitsisid loo siiamaani läbi lugeda ja ei hakanud pealkirja või minu nime peale kohe kommentaari kirjutama - siis on esimene samm vahest tehtud. Leia nüüd keegi, kes teadaolevalt evib sinust erinevat seisukohta ja proovi seda mõista. Siis ütle talle aitäh oma maailma avardamise eest ja lisa üks kommentaar, mis ei keskendu sellele, et sina arvad teisiti. Ja vaata, mis ta vastab. Selline lahe nädalavahetuseplaan :-)
