Mida arvata peaministri lembusest statistika vastu?

Vanemuise kontserdimajas peetud kõnes said peaministri Andrus Ansipi kuulajad taaskord osaliseks suurele hulgale uusimast statistikast, mis näitab, et Eesti on õigel teel ning meil kõigil läheb ülesloetletud numbrite kohaselt erakordselt hästi. Kui hästi aga statistika suudab praegust tegelikkust peegeldada?

Nii nagu peaminister ka ise ausalt ära märkis, teavad kõik tema lembusest statistika vastu. Kas on tegemist kaitsemehhanismiga, mis tuli valitsusjuhil teatud ajahetkel kasutusele võtta seetõttu, et asjasse puutuvat on tal vähe rääkida ning seetõttu on kerge publikut ülekoormata erinevate numbrite, tabelite ja "rekordiliste näitajatega"?

Kui ma peaksin antud momendil mõnel debatil peaministriga vastamisi minema, siis ma kaotaksin. Miks? Sest minu teadmistepagas ei sisalda ülemäärases mahus statistikat. Põhiliselt seetõttu, et mulle ei maksa keegi töötasu selle eest, et pähe õppida ja korraliku koolipoisi kombel järjepanu ette vuristada numbreid, mis peegeldavad reaalset olukorda minimaalselt.

Kirjeldatud hüpoteetilises debatis leiduks veel olukordi, kus peaksin peaministri argumentidele alla vanduma. Näiteks poleks võimalik ümber lükata väidet, et "pensione tõsteti". Samas peitub siin numbrite võlu - antud kriteerium ja väide on tõesed, hoolimata sellest, kas pensione tõsteti ühe euro võrra või 100 euro võrra - fakt on see, et tõsteti, seega punkt peaministrile. Küll aga on igapäevases elus väga hästi näha, milline vahe on üheeurosel pensionitõusul sajaeurose suurenemisega. See miskipärast poliitikuid ei kõiguta, sest tavaelu on kellelegi teisele elamiseks. Lihtsam ongi alati lihtsalt rääkida statistikast, sidumata seda tegeliku olukorraga ja möödaminnes linnukene kirja saada.

Sellist nähtust, võiks eeldada, kohtavad inimesed tihti ka oma tutvusringkondades. Kes meist poleks kohtunud inimesega, kelle näiliselt ainukeseks oskuseks vestluses osalemisel on numbrite ja aastaarvude suvaline väljaütlemine? Näiteks, kui laua taga istuvad neli meest - kolm neist räägivad ja arutlevad pingsalt selle üle, kuidas on kõige mõistlikum koduõllet teha. Neljas vaikib tükk aega, jälgib kõrvalvaatajana toimuvat ning äkitselt turtsatab "Aga Tartu rahuleping sõlmiti 2.veebruaril!". Kolm meest peatavad oma vestluse ja vaatavad viimasele otsa: "Väga tore, et sa sellist asja tead, aga mis meil sellest kasu on?"

Sama kohane tundub olevat ka peaministri statistikalembus. Tore on see, et inimesele meeldib, aga edasiminekule see miskipärast mõju ei avalda.