Olümpiavõitja Mait Riisman Moskvast: Venemaa korruptsioonivastase sõja omad ja võõrad

Määratu kaheksajalgne koletis, nimega korruptsioon on end nii ümber Kremli müüride põiminud, et vaata, tõstab Punase väljaku maast lahti. Nädalalõpul Moskva televisioonis enam muud ei räägitagi, kui et kes ja kui palju kuskilt on varastanud. Seda tehakse Venemaal juba avalikult, midagi kartmata. Riigiduuma vilkad poisid töötavad välja uusi seaduseelnõusid, aga raha voolab Venemaalt edasi sinna, kuhu ta siiani on voolanud - off shore'idesse ehk riigist välja.

Näidendi esimene vaatus hakkab ära tüütama, saal haigutab, aga teine ei alga. Kas pole kardinataguse lava dekoratsioonid veel valmis või pole tükk ise lõpuni kirjutatud, aga raudne eesriie, mis pidi kohe peale Putini teise presidendiaja algust ülevalt alla langema, seisab siiani Vene taeva all paigal.

„Juurdlus näitab ja küll juurdlus näitab,“ kordavad teineteise võidu Vene kulli mõlemad pead, mis pealinna elanikkonnas muigeid tekitab nagu rahva seas anekdoodiks muutunud riigi esimese mehe fraas: „Mina omasid ära ei anna.“

Kes siis on need omad ja kes võõrad, kellele korruptsioonivastane sõda välja on kuulutatud? Siiamaani ei ole juurdlus midagi näidanud, peale Hodorkovski kinnipanemise, kelle süü seisneski „oma“ mitte olemises. Ära roni üle müüri kohta, mis sinu territooriumi alla ei kuulu. Ka kõrgepingeliinidele kinnitatakse hoiatav ülesronimist keelav silt, millest isegi iga tooraine vaheltmüümisega tohutu varanduse kokku ajanud endine tänavaärikas kuulekalt kinni peab, elagu ta siis Moskva „Kuldse miili“ (1,609 km Kremlist) rajoonis või Londoni Chelseas. Raha jätkub kõigile, võimu mitte.

Kriminaalasja algatamine mõne Bolotnaja väljaku mässaja vastu lubas võimutruudel õukondlastel käised veelgi kõrgemale üles käärida, aga nüüd hakkab asi ootamatult segaseks minema. Mis presidendile järsku pähe lõi? Ega ta ometi omadest lahti ei hakka ütlema? Nii võivad käed rahaauku kinni jääda.

Peaministri kohuseid täitnud Viktor Zubkovi väimehe, Peterburi mööblikaupmehest endise kaitseministri Abatoli Serdjukovi afääri kella külge panemist, kes leiti hommikul kell kuus tehtud läbiotsimisel oma armukesele kuuluvast 20 miljonit dollarit maksvast korterist sellesama „Kuldse miili“ südamest, võis veel seletada kättemaksuga liiderdamise eest. Häbistatud äi on ikkagi meeskonna vana liige ja maffia seaduste järgi peab perekonna au kõrgel hoidma. Ega me metsikus Itaalias ela, kus kaheksandat kümmet ründav Silvio Berlusconi noorte tüdrukute seltskonnas elulõvi mängib. Ämbritäis konfiskeeritud briljante ja seinal rippuv Aivazovski maal oleks tänase päevani võinud armukese residentsis rahus omal kohal asuda, ilma et keegi neid puutuda oleks julgenud. Selline kübe kaitseministeeriumi eelarvele ei mõju, kuigi vastava käsu täitmiseks kätte saanud kindral endale kuuli pähe laskis. Ühe naisega kaasa toodud haaremi korterivajadus ei piirdunud. Ja ikka mitukümmend aastat järjekorras ootavate veteranide arvelt.

Edasi hakkas tulema nagu varrukast. Avastati, et Peterburi kommunaalmajanduse amet kaevas uute soojatorude pähe maasse vanad, mis külma tulekuga kohe lõhki lõid. Roostetanud lihtsalt värviti üle. Põhjapealinna külastav meie Tallinna linnavalitsus on siin alles elu õpipoiss. Vastastikuseid kogemusi vahetatavaid delegatsioone võiks tihemini liikvele panna.

Värske peaministri asetäitja Dvarkovitš allkirjastas määratu Põhja-Kaukaasia energeetikalepingu Lõuna-Korea tundmatu riiulifirma kasuks ja niigi püssirohutünnil istuv Venemaa kõige kergemini süttiv regioon punuti kõrgepingevitstega veel tugevamini kinni. See pidavat aitama. Sealkandis on raha üldse võimatu lugeda, kuid see kivi lendas juba peaminister Dmitri Medvedevi kapsaaeda. Kelle kits seal nii rahulikult rohelist sööb?

Kamtšatka krabipüügi sadade miljonite dollarite suurune kvoot väljastati üldse omadele meestele, ilma igasugu konkursita, ja kogu selle eelarvest varastatud raha kõrval paistis ülevenemaalise onkoloogiainstituudi direktori asetäitja poolt üks miljon dollarit tasku pandud sula köömes. Aumehe kombel jagas see vend elu eest võitlevatele patsientidele kalli aparatuuri ostmiseks eraldatud summa pooleks sama instituudi direktori tütrega. „Vaata, kus pätid,“ hurjutas Pervõi Kanal, „isegi surijate haigete ees ei lööda Venemaal risti ette.“

Need on vaid lühikesed ülevaated viimastel nädalatel Venemaal avalikult alanud korruptsioonivastasest kampaaniast. Ainult karta on, et ta kampaaniaks jääbki. Mis puutub sulasse, siis Venemaa keskpank sai eile käsu seda käibelt ära koristama hakata. Kui raha kuskile panna ei ole, siis Vene loogika järgi kaob ka tema virutamise mõte.

Maha ei ole siiani jäänud ka spordipoisid, kes püstitasid eriti kõva rekordi. Sotši taliolümpia suusahüppetrampliinist, mille alt krunt pidevalt kadus ja mille ehitamine oli usaldatud Venemaa Olümpiakomitee nüüd juba endise asepresidendi firmale, sai hoopiski kullaauk.

Vladimir Putin: „ Kui palju ehitusele raha ette on nähtud?“ „Poolteist miljardit (rubla, autor),“ deklareerib ametnik. Putin: „Kui palju praeguseks on läinud?“ „Seitse ja pool,“ vastab värisev suu. Putin: „Tublid poisid, pange samamoodi edasi!“ Ja maruvihane president keerab end olümpiaobjektide ülevaatuselt vaikiva õukonna saatel minema.

Oo Venemaa! Mis tähendavad selle kõrval näägutused EOK eelarve kolmekordseks tõsta lubanud meie Neinar Seli raha päritolu kohta. Müts maha!

Vahel hakkab Putinist kahju ja keegi ei saagi aru, kas president sipleb selle määratu kaheksajalgse küüsis või liigutab ta ise puldist neid lõpmatuid kombitsaid. Riigipea enda varandus ületavat mitteametlike allikate järgi ammu mõistusega adutava piiri. Paljude asjade kontrollimine näib võimatuna. Banaanivabariigid, kus asub enamik Venemaa suurärisid, oma raamatupidamisi ei avalda ega ka andmeid omanike kohta. Vahel jääbki mõne metallurgiakombinaadi või rahvusvahelise lennujaama omanik üles leidmata. Kes tahab, see muidugi leiab, aga vahepeal riigist off-shore'idesse välja veetava raha hulk iga aastaga suureneb ja seadust selle keelustamiseks vastu ei võeta. Toorainet Venemaal jätkub.

Selle kõrval ei oma erilist tähtsust ka elevust tekitanud presidendi kõne senatis: parlamendiliikmete ja nende perekonnaliikmete välismaal asuva kinnisvara, pangaarvete ja muu varanduse omamine keelatakse. Aplausi saatel kiideti asi heaks, miljoniliste kodumaal asuvate dollarisuvilate päritolu see seaduseelnõu ei puuduta. Virutage, aga ärge ära viige! „Oodake, võibolla teile kõik asjad ei meeldi, las ma räägin edasi,“ katkestas president üksmeelse käteplaksutuse.

Meie Riigikogu liikmed on käriseva Venemaa kõrval lausa inglid! Kuid paistab, et nüüd hakkavad ka nemad aru saama, et me ilma Venemaata hakkama ei saa. Eesti meedia luges hiljutise Eesti saadiku volikirjade üleandmise tseremoonial Kremlis Jüri Luigele eraldatud aega lausa stopperiga. Kokku saadi vist kolm või koguni neli minutit. Kujutage ette, ta nägi teda ennast! Surus kätt kah! Palju neid mehi Eestimaal ikka leidub. Umbes nii nagu vanasti talumehed käisid Lenini juures.

Mõneminutilise viisakuskõne järgi tuli välja, et Venemaal ei olegi midagi meiega heade suhete arendamise vastu, kui ainult keegi oma poliitiliste ambitsioonide nimel järjekordset rumalust välja ei mõtleks.

Selline sündmuste käik ei saanud muidugi meeldida kohalikule linnavalitsusele. Äkki hakkab Eesti-Vene suhetes midagi paremuse poole liikuma, millega siis veel Eesti venekeelset elanikkonda lollitada? Kes neid kaitseb, kui selleks vajadus kaob? Solk loobiti juba keskajal Tallinnas ülevalt akendest kitsastele tänavatele ja linnamehed viskasid ka nüüd õue peale rahva väljasuremise kondi, millest kohalikud aatemehed kohe kinni haarasid, karjas närima hakkasid. Seda aga Vabaduse platsi majale vaja oligi, eraldada sügiseste valimise eel enda omad võõrastest. Neile oma keel, meile oma, linnaisa teid hätta ei jäta!

Sven Mikserile oli juba varem Moskva lahing lubatud, reformi rusudel lipuga vehkiv Valdo Randpere, kes eestlaste killustatud maleva riismeid otsustavaks lahinguks püüab ühendada, ei väärinud sedagi. Ninasarvik ei viitsi oma sarvegi koopast välja pista. Mis tähendab üks Kapo aastaaruanne, kõikjal Kremli propagandakäe nägemine, kui linnapea, rahvusliku lõhestamise põhimõttel töötav kalkulaator, sellest vaid suuremaid numbreid näitab.

Pikka aega Moskvas vene inimeste keskel elamine lubab sündmuste käiku ka nende inimeste seisukohalt mõista, kes ajaloolise paratamatusena meiega poes ühes järjekorras seisavad, kuid kodus teleripuldil meist erinevaid klahve vajutavad. Eesti poliitika võiks soovi asemel iga hinna eest päevast päeva pildil olla ja sama joru ajada lõpuks mõista, et Vene võimudel ja president Putinil on tähtsamaid ülesandeid kui päevast päeva pead murda, kuidas iseseisev Eesti Euroopa kaardilt minema pühkida, mida oleks vajaduse korral ammu tehtud. Mõtleksime ehk rohkem oma riigi tulevikule. Vahel jääb mulje, et ainult Eestiga Moskvas tegeletaksegi. Kui ainult tegelejad seda ka ise teaksid. Ajalookella me tagasi ei keera, muidu muutub kõik varsti sama tüütavaks kui teise vaatuse ootamine Putini näidendis.