Minu maratonikogemus: õnnestus mahtuda ajalimiitidesse ja sõidurõõm jäi alles!
Maratoniks valmistumine ei kulgenud kõige paremini, sest kui saatusliku kuupäevani, 17. veebruarini, olid jäänud vaid mõned nädalad, pidin minagi gripilainele alla vanduma ning paar nädalat rahulikumalt võtma. Seega ei olnud mu füüsiline vorm enne suurt rahvaüritust just parim. Maratonile minnes oligi mu suurimaks hirmuks see, kas ma ikka jõuan piisavalt kiiresti sõita, et ajalimiitidesse mahtuda. Need, kes rajale liiga kauaks toppama jäävad, loetakse automaatselt katkestajateks.
Enne starti oli mul korralik närv sees nagu ilmselt paljudel esmakordsetel maratonile minejatel. Ent kui kõlas stardipauk ja mängima hakkas Tartu maratoni tunnusmuusika ning ma vaatasin kogu seda rahvamassi, mis üheskoos aeglaselt liikuma hakkas, tekkis mul tunne, et olen siiski õiges kohas.
Esimesed kilomeetrid kulgesid mõistagi aeglaselt, sest 6000 üksteise otsas olevat inimest ei saagi väga kiiresti liikuda. Aga mida suuremaks arvud kilomeetripostidel muutusid, seda vabamaks läks liikumine ning varsti sai juba üsna rahulikult sõita. Raja alguses oli siiski üsna palju n-ö ahelavariisid, kus mitu suusatajat polnud jõudnud õigel ajal pidurdada ja olid üksteisele otsa sõitnud. Õnneks õnnestus mul sellistest kukkumistest pääseda.
Esimesed 30 kilomeetrit möödusid üsna kiiresti. Peagi sai selgeks, et ajalimiitidesse mittemahtumist ei tasu karta ja kiirustada pole vaja. Algajana maratonile minnes ei mõelnud ma kordagi sellele, kui hea või halva ajaga ma need 63 kilomeetrit läbin. Minu eesmärgiks oligi need lihtsalt läbida, nii et mahuks ajalimiitidesse ja ka sõidurõõm jääks alles. See mul ka õnnestus.
Loomulikult tuli rajal ette raskemaid hetki, mil tekkis kahtlus, kas ma ikka suudan lõpuni vastu pidada. Sellised kahtlused süvenesid eriti maratoni teisel poolel, mil pilt tõusudest väsinud nägudega aeglaselt ülesronivatest inimestest meenutas pigem lõiku filmist "Elavate surnute öö" kui lõbusat rahvamaratoni. Siiski oli ütlemata mõnus tunne kogeda sellist ühtekuuluvust inimestega, keda ma kunagi varem näinud polnud. Me kõik olime väsinud, mõnel oli õnnestunud enda nina veriseks kukkuda, mõnel oli kahest suusakepist jäänud järgi vaid üks, millega oli vaja rada lõpuni sõita. Kuid meid ühendas sama eesmärk: maraton lõpuni sõita.
Tartu maratoni läbimine andis mulle väga tugeva positiivse emotsiooni ja ma olen kindel, et seda emotsiooni kogesid kõik, kes selle läbi sõitsid. Korraldus oli väga hea ning pärast finišit kaela saadud medal tekitas tunde, et hakkama on saadud millegi väga suure ja olulisega ning seda enda proovilepanek ju ongi. Kindlasti soovitan kõigil järgmine aasta Tartu maratonile minna. Polegi üldse tähtis, mis ajaga te selle läbite. Igaüks, kes on need 63 kilomeetrit vastu pidanud, on nagunii võitnud.
