Lugeja: olen pakkunud kodutule raha, kuid ta ei tahtnud

Kuna taaskord on kerkinud päevakajaliseks abivajajate aitamine, siis otsustasin kirjutada ka enda kogemustest kodututega. Nimelt mitte kõik kodutud ei ole raha küsijad, vaid leidub ka neid, kes üritavad ise hakkama saada.

Oli üks argipäeva õhtu, kui poest tulles oli taskus pisut sularaha. Elumaja prügikasti juures nägin üht vanemat meest seal sorimas. Astusin ta juurde ning küsisin, kas tal söögiraha on. Selgus, et tal pole üldse raha ning kõht ka tühi. Ulatasin talle need mündid, mis mul poeskäigust üle jäi. Mees tänas mind ning läks oma teed.

Mõni päev hiljem nägin jälle selle sama prügikasti juures kuskil 40 aastast kodutut askeldamas. Pistsin käe taskusse ning seal olid mõned euromündid olemas. Astusin mehe juurde ja küsisin, kas tal on kõht tühi. Ta vastas, et on küll, kuid nähes münte mu peos ei soovinud ta neid vastu võtta. Ta ütles, et otsib igapäev endale ise süüa ega ole kerjus.

Selline eluhoiak on imetlusväärne, sest ükskõik kui kehv olukord ka ei oleks, pole inimene alla andnud, vaid üritab ise hakkama saada. Tõenäoliselt on ta õige pea ka tänavalt minema saanud ning endale töö leidnud.

Olen ka varem läinud ise abi pakkuma, kuna pooldan sellist otsest abistamist rohkem kui mingitesse fondidesse raha annetamist. Saan ju nii otse abivajajat aidata. .