Haridus võib ilma eetilise mõõtmeta meid hukutada!
Haridus või haritus? Mingil ajahetkel oli see aktuaalne teema, kuid nüüdseks on see taas rahunenud. On inimesi, kes leiavad, et haridus on tähtsam, samas ka neid, kes soosivad pigem haritust. Oma kõnega üritan süveneda antud teemasse ja anda võimaluse igaühel otsustada kumb on tähtsam.
Haridus on õppeprogrammidega ettenähtud teadmiste, oskuste ja vilumuste, väärtuste ja käitumisnormide süsteem, mida ühiskond tunnustab ning mille omandatust ta kontrollib. Haridust kõige otsesemas tähenduses omandatakse õppeasutustes. Tänasel päeval omame ka meie haridust, oleme käinud põhikoolis, gümnaasiumis ja jätkame õpinguid kutsekoolis. Haritus on inimese teadmiste ja kogemuste kogum, mida erinevalt haridusest ei kirjeldata läbitud koolide tunnistuste kaudu. Lihtsamalt öeldes, väljendab haritus meie silmaringi.
Praegusel hetkel hinnatakse inimesi, kes omavad kõrgharidust, teadmisi ja oskusi. Paraku ei pruugi praeguses Eestis kõrgharidusega üldine haritus kaasas käia. Kui traditsioonilise ideaali juurde kuulub laiapõhjaline haritus ja isiksuse areng, siis praegu annavad ülikoolid pigem spetsiifilisi tarbeteadmisi. Sel põhjusel võib Eesti ülikoole nimetada lausa bakalaureuste vabrikuks, mis tahavad võimalikult kiiresti ja efektiivselt toota paberiga spetsialiste. Erialateadmistes pole midagi halba — eriti kui need on põhjalikud teadmised, aga ülikoolis veedetud aastate tulemus võiks olla ka avar mõttemaailm ja üldine isiksuslik areng. Selleks on aga vaja pidevat kokkupuudet teiste erialade inimestega ja nendega sellisel tasandil suhtlemist, mis soodustaks laia silmaringi kujunemist ja loova sünteesivõime teket.
Vaadates tööpakkumisi on näha, et enamik siiski otsib kõrgharidusega töötajaid, seega võib öelda, et Eestis on haridus hinnas. Räägitakse teadmistepõhisest ühiskonnast kui Eesti konkurentsivõimelisuse tagatisest, elukestvast õppest jne. Ent juba põhikoolis ja gümnaasiumides, aga ka peredes endis, kõikjal, kus sepitsetakse Eesti tulevasi põlvkondi, tuleks rohkem tegeleda hoopis haritusega. Mõtlema peaks vanavanematele, kellest enamik pidi leppima kõige rohkem gümnaasiumiharidusega. Ometi ei seganud see neil kasvatamast eneseväärikust.
Aastal 2006 Tartu Ülikooli eetikakeskuse välja antud koguteose “Eetika” eessõnas tõdevad koostajad Margit Sutrop ja Kadri Simm, et teadlaste rõõm selle üle, mida me suudame, sunnib eetikuid murelikult küsima, mida me tohime. Sellega rõhutatakse, et kuigi haridus teeb vabamaks, annab piltlikult öeldes tiivad, võib see ilma eetilise mõõtmeta meid hukutada.
Jõudes selgusele, et haridus on meie ühiskonnas tähtis, ei laida ma maha ütlust, et haridus ei näita haritust, eks igaüks otsustab ise, mis tema jaoks tähtsam on, kuid kuldne kesktee särab eredalt minu silmis.
