Edgar Savisaar: Seadusevastastest elektri- ja kiirusemõõdikutest
Hiljuti tuli avalikuks, et politseinikud mõõtsid kiirust taatlemata mõõteseadmetega, rikkudes seeläbi riigis kehtivaid seadusi.
Taatlemine on iseenesest lihtne, kuid sisult väga oluline protseduur ning selle mittetegemiseks ei ole ühtegi aktsepteeritavat vabandust. Selle põhjus saab olla vaid kas lohakus või ükskõiksus. Kogu juhtumit varjati politseiametkonnas kõige kõrgemal tasemel. Kui juhtunu aga avalikkuse ette tuli, kaotasid mitmed korralageduse eest vastutavad politsei tippjuhid usalduse.
Kuna teadlikult mahavaikitud korralagedus pani rahva kahtlema politsei töös ja pädevuses, siis meenus mulle paari aasta tagune täpselt analoogne juhtum. Ka siis ei informeeritud avalikkust, pettuse ohvreid ei teavitatud, juhtunut varjati pikalt ning mis eriti kummaline, selle kõige tagajärjena ei karistatud mitte kedagi.
Keegi ei vastutanud suurejoonelise pettuse eest! Ka mitte pärast mitmeid aastaid kestnud seaduserikkumise avalikuks tulekut ning riiklike järelevalveorganite uurimistulemuste ametlikku kinnitamist. Seda erinevalt nüüdsest politsei taatlemata kiirusemõõdikute juhtumist, kuigi siis oli pettus suurusjärkude võrra ulatuslikum. Kas mäletate seda skandaalset juhtumit?
Seadusevastased arved
Kui ei, siis on käesolev ajahetk väga õige aeg selles osas mälu värskendada. Paari aasta eest tuli avalikuks pettus, mis puudutas lausa 65 000 Eesti majapidamist. Just selline oli Eesti Energia Jaotusvõrgu, nüüdseks uue nimetusega Elektrilevi, poolt palju aastaid taatlemata elektriarvestite arv. Kui korrektselt taatlemist ei teostata, siis on ka mõõteseadmete töökorras olek teadmata. Needsamad 65 000 Eesti Energia klienti oleksid võinud päevapealt maksmise lõpetada, sest neile esitati seadusevastaseid arveid.
Põhjus, miks taatlemata elektrimõõdikutega kümnete tuhandete Eesti elektritarbijate pettuse juhtum on sarnane politsei taatlemata kiirusemõõdikute juhtumiga, seisneb kurioosses asjaolus, et ka Eesti Energias tegeleti pettusega teadlikult ja tahtlikult. Mitte kogemata ja teadmatusest. Ka seal selgus salajasest firmasisesest kirjavahetusest, et ettevõtte tippjuhtkond küsis pikaajaliselt kestnud ning jätkuvalt teoksil olnud klientide petmise kohta juristi seisukohta.
Eesti Energia enda jurist kinnitas firma juhtidele, et mõõtmine nõuetekohaste seadmetega on võrgu- ja elektriäri alus ning kui kaupa ei mõõda, siis ei ole alust tasu küsida. Jurist leidis, et kontrollimata arvestite jätkuv kasutamine rikub mitte ühte, vaid lausa kolme seadust! Vastavast olukorrast teadlikuna jätkati tahtlikult elektritarbijatest klientide petmist edasi.
Ainuüksi mõõteseaduse rikkumisega võis elektrifirmale kaasneda trahv 30 000 krooni iga juhtumi kohta. Kuna juhtumeid aga oli üle 65 000, siis tähendanuks see Eesti Energiale ligi 2 miljardi krooni suurust trahvi! Tarbijatel, kelle mõõteseade ei vasta nõuetele, nagu ka politsei kiirusemõõdikute juhtumi puhul, on õigus tasumisest keelduda ning nõuda tarbitud koguse tõendamist.
Keegi ei vastuta
Tehnilise Järelevalve Amet, mis teostas taatlemata elektrimõõdikute ekspertiisi, tuvastas, et enamik Eesti Energia Jaotusvõrgu taatlemistähtaja ületanud arvestitest ei vastanud nõuetele. Juhuslikkuse alusel valitud 723st elektrimõõdikust ei vastanud ekspertiisi tulemusel nõuetele 542 ehk ligikaudu 75%. Seega lükati ümber ka Eesti Energia Jaotusvõrgu juhtide väited, et kuigi seadusekohane taatlemine oli elektrimõõdikutele mitte mitmeid kuid, vaid lausa palju aastaid teostamata, ei tähendavat see valeandmete näitamist. Tähendas ikka küll, nagu ametlik ekspertiis tõestas.
Mis selle juhtumi eriti kummaliseks tegi, oli asjaolu, et vastutavad tippjuhid ei võtnud süüd omaks ning erinevalt politseijuhtidest isegi ei mõelnud ametist tagasiastumisest. Hoopis vastupidi, Eesti Energia juhid hakkasid neile omasel moel taotlema kümnete tuhandete klientide pettuse seadustamist.
Majandus- ja Kommunikatsiooniministeeriumile esitati taotlus muuta elektriarvestite taatlemist käsitlevat määrust nii, et aktsepteeritaks pikaajaliselt taatlemata ehk teadmata mõõtmistäpsusega vanade arvestite kasutamist kuni uute kaugloetavate arvestite kasutuselvõtmiseni aastal 2013. Kusjuures aasta, millal elektriarvestite pettus avalikkuse ette jõudis, oli ju 2009.
Klientide petmise seadustamist püüti omakorda argumenteerida järgmise pettusega. Nimelt selgitati riiklikele ametkondadele, et kuigi taatlemata vanad elektrimõõdikud mõõdavad elektrienergia koguseid ebatäpselt, siis eksivad nad mitte ainult kliendi kahjuks, vaid vahel ka nende kasuks. Jättes seejuures aga mainimata, et mõne kliendi kasuks tekkinud vahe läheb Eesti Energia Jaotusvõrgu kao hulka ning kadu on elektrihinna komponent, mis jagatakse ühtlaselt kõigi klientide vahel. Seega sõltumata sellest, kuidas elektriarvesti parasjagu eksib, jääb kaotajaks alati klient ja mitte kunagi võrguettevõte.
Aiateibad ja elektrimõõdikud
Tavatarbija elektrimõõdikule peale vaadates ei saa aru, kas tegemist on seadusekohaselt taadeldud seadmega või mitte. Sest isegi kui kleebis on olemas, näitab see eelmise taatlemise aega, mitte aga selle kasutusaja lõppu. Seetõttu elas enamik kliente õndsas teadmatuses ja on seda praegu ning ka edaspidi. Ainus, kes infot valdab, on elektrifirma.
Eesti Energia Jaotusvõrk püüdis süüd valada ka Konkurentsiameti õlgadele, väites neid sellest kõigest teadlikud olevat. Selle ametkonna juht süüdistas aga resoluutselt energiafirmat valetamises ja pettuses. Küllap see nii ka oli, sest Konkurentsamet ei saa anda luba seaduse rikkumiseks. Antud juhul lausa kolme seaduse rikkumiseks – elektrituruseaduse, mõõteseaduse ning konkurentsiseaduse.
Aga aeg möödus ning Eesti Energia ei maksnudki teadliku suurejoonelise pettuse eest trahve ja erinevalt praegu päevakajalisest politsei juhtumist, ei pidanud isegi tippjuhtkond vastutama. Elektrienergia suuräris kehtivad Eesti Vabariigis teistsugused reeglid, kui muudes valdkondades. Politseis teadliku seaduserikkumise eest vastutuse kandmisest tippjuhid kokkuvõttes mööda hiilida ei saa, energiamajanduses aga millegipärast küll. Politseijuhid omasid mingilgi määral vastutustunnet toimunu ees, sest panid ise lahkumisavaldused lauale. Eesti Energia juhid aga toimetavad seniajani edasi, kandmata vähimatki vastutust toimunu eest. Mis on selle põhjuseks, võime vaid oletada.
Tuletagu see juhtum meile meelde ka seda, et paari kuu pärast muutub elektriga seonduv tavatarbijale veelgi keerulisemaks ja kallimaks, kusjuures riigi kontroll selle kõige üle väheneb. Selle tulemusena hakkame näiteks Viimsi või Läänemaa elanikest maksma Tallinnas 30% kõrgemat võrguteenuse tasu. Siinkohal sooviks, et vähemalt elanike elektrimõõdikud saavad nende summade eest korda tehtud. Kuna elektriarveid tasume vastavalt monopoolse võrguettevõtte näitudele, siis jääme lootma, et meile ei satu elektrimõõdikuid, mis reaalselt tarbitud elektri asemel rahvakeeli öelduna „aiateibaid loevad“.
