Kas niimoodi tulebki maailma lõpp?
Kes ikka tahaks kätteharjunud mugavustest loobuda? Mingi imaginaarne kliimasoojenemine selleks küll ei innusta. Eriti, kuna viimatised talved on olnud pigem külmad ja lumerohked. Selle peale küsivad globaalskeptikud endaga rahulolevalt: "Noh, kus see teie kliimasoojenemine siis nüüd on?"
Njaa, ütlen ma selle peale. Inimesed, saage aru - globaalne soojenemine võibki tuua kaasa lokaalseid jääaegu, kui hoovused tegevuse lõpetavad, nõrgenevad või suunda muudavad, sademete rohkenemine on aga raudselt märk sellest, et pooluste sulamisel ON omad tagajärjed. Nüüd on aga ilmataat ümbernurgaütlemised lõpetanud ja asunud otse asja kallale.
Nii see vist kõik algabki? Vaikselt, pisikese ja märkamatu draamaga, mõni suurem vihm, mõni tõsisem torm, iga aastaga jälle natuke ilmamärga taevasse juurde, ja pole ju vahet, kas taevavesi tuleb alla vihma või lume kujul, tulemus on ikka sama - kui lumi sulab, ka siis ummistuvad kanalisatsioonitorud liigsest veest. Tasapisi tõuseb veepinna tase maailmameres, meie väikeses Läänemeres, jõgedes ja järvedes, tasapisi uputab ilm iga aastaga ikka rohkem ja rohkem, andes vahepeal ehk paar kuivemat aastat hingetõmbeaega, siis aga jälle sama rida jätkates. Mingil hetkel avastavad Eesti rannaalade elanikud, et nende majad pole enam elamiskõlblikud, mingil hetkel tuleb need maha jätta ja kusagile kõrgemale kolida, ikka riburadapidi. Mingil hetkel hakkab tulvavete ja üleujutuste tõttu kahanema viljasaak, toiduainete hinnad tõusevad juba niigi... Maailma lõpp ei pea olemagi suurejooneline ja ühekorraga toimuv loodusnähtus, ärge lootkegi. See tuleb kummikute ja toidu hinnatõusuga ja ebamugavneva olmega.
Lõpuks oleneb ainult inimesest enesest, kui dramaatiliseks asjad lähevad, kas hakatakse sõdima või mitte, kas lepitakse kitsasteg oludega kõigile, või hakkab mõni ahnem endale rohkemat nõudma, endisi mugavusi taotlema ja üle laipade ronima. Aga kui inimene juba enne ei tahtnud toimuva vastutust võtta, siis miks peaks nad seda nüüd ja lähitulevikus tegema?
