Lugeja: kuidagi väga paigast on meie riigi rahakoti asjad
Kes lugu tahab lugeda see näeb seda sellisel aadressil. Juba ammu tekkis minul küsmus - kuidas üldse on võimalik jalutuks jäänud missioonisõduritel mitte puuet saada? Nüüd tekib küsimus, et kui me anname kõigile lastele raha juurde, siis läheb selliste inimeste olukord kergemaks?
Kuidagi väga paigast on meie riigi rahakoti asjad. Kuhugi kaugustesse mingisse suurtesse määratlematutesse supipadadesse on raha jagada, kuid oma inimeste pajad jäävad järjest lahjemaks ja lahjemaks. Kohati on tunne, et vaid vesi loksub seal seaduskuulekate ja kohusetundlike inimeste padades.
Need, kes on riigi eest seisnud kasvõi kaudses mõttes on põhimõtteliselt visatud ühe pooliku seadusega üle parda. Need, kes peaks riigile andma oma tööga-tegevusega ja teisalt riiki kaitsma ( see kirjutanud ema on lõpetanud politseikooli ja politseinike põud on meil iga päevaga ikka suurem ja suurem) neile lihtsalt sülitatakse näkku.
Meditsiin ja sotsiaalne toetus on olematu. Lapsele katkise hambaga arstile aega ei saa, sest raha pole tasuta laste hambaid ravida. Vajadus ruttu hambaarstile pääseda on vaid siis, kui kergitad rahakotti. Sotsiaaltöötajad tegelevad jumal teab millega. Meenub koheselt see Tudu sotsiaaltöötaja. Rääkimata veel nii paljudest juhtumitest, mis lihtsalt pole laiema avalikkuse ette jõudnud.
Ma ei kahtlegi, et on olemas valdasid ja linnu, kus kõik sellised asjad on paigas, kuid kangesti kipub kohati olema nii, et see kes riigipiruka juurde saab unustab koheselt, et on olemas veel hulk teisi inimesi ja hakkab kõike mõõtma külma ning kalkuleeritud saksa täpsusega. Sõites üle inimeste hingedest, mõtetest ja tunnetest. Olles vaid kivinenud nägu riigipiruka haukajate juures ja kaotades kõike seni inimesele omaseid eritunnuseid. Näiteks nagu empaatiavõime ja arukas käitumine.
Alles hiljuti kuulsin ühest telelavastusest fraasi: Ma olen nagu tuvikakaga kaetud kivikuju lootusetuse raudtee lõpp-peatuses. (kes selle välja mõtles on geenius- tabavamat lauset annab otsida). Need on inimesed, kes on aheldatud millegi nimel millegi külge - nii sain ma sellest aru.
Kuid ümberringi vaadates aga tundub, et järjest rohkem ja rohkem tekib neid kivikujusid sinna lootusetuse raudteejaama lõpp-peatusse. Keda mis murrab, kes kuidas sinna kukub või sõidab - kõigil on oma lugu. Tagasiteed sealt tundub nagu enam poleks. Need, kes on määratud hoolima ja valitsema aga toodavad juurde selliseid inimesi - saates neid ise hoolimatuse ja ükskõiksusega sinna lõpp-peatusse.
Ma loodan, et kuskilt ikka see ema Katrin abi leiab. Leiab, et mitte minna ametniku kivistunud pilgu alla roomama ja nuiama leiba lauale. Kuulama süüdistusi ja alandusi. Leiab jõudu, et edasi võidelda ja olla hea ema oma lastele.
