Pärast ebaõiglust ja tagakiusamist tunnevad moslemid, et kogu maailm vaatab neid kui metslasi ja terroriste
Ameerika Ühendriikide ja araabiamaailma suhted ulatuvad kaugele minevikku – suhted, mis on läbi põimunud paljudest pingetest, eriti neist, mis seotud otseselt või kaudselt Iisraeli heaks langetatud otsustega. Paljud araablased on sellisel arvamusel, kuna ameeriklased on alati ebaõiglaselt Iisraeli poolel.
Seetõttu on araablased alati tundnud Ameerika poolset rassismi ja tagakiusamist, nähes, kuidas süütuid inimesi iisraellaste poolt Gaza piirkonnas iga päev tapetakse. Kui ameeriklased nad ka avalikult hukka mõistavad, siis selja taga toetavad nad Iisraeli endiselt relvade ja rahaga. Seda eriti nüüd, kui võime iga päev kuulda uudiseid Ameerika ja Iisraeli poolt võimalikult välja kuulutatavast Iraani sõjast, mida õigustatakse nagu Iraagi sõdagi lisaks terroriohule aatomrelvade olemasoluga, kuigi viimase puhul selgus hiljem, et tegelikult ei leidnud Rahvusvaheline Aatomienergia Agentuur kuni sõja alguseni ühtki märki ega tõendit selliste relvade olemasolust – sellest tulenevalt mõistis iga moslem, et see sõda kuulutati üksnes Iraagi nafta saamiseks, mida Hussein neile ei andnud. Seejärel tekitas Ameerika pildi sellest sõjast kui sõjast terroristide toetajate vastu ja Iraagi inimeste heaolu kaitseks, millega kaasnes tegelikkus, mille all kannatavad iraaklased tänaseni.
Pärast kõike seda ebaõiglust, rassismi ja tagakiusamist ei või moslemid aga oma arvamust avaldada ja tunnevad, et kogu maailm vaatab neid kui metslasi ja terroriste, sest muidugi on maailma ühepoolne meedia Ameerika kontrolli all. Sellele lisaks, kui üks moslem soovib külastada või elada mõnes lääneriigis, leiab ta teelt palju takistusi, samas kui mõni teine vastupidises olukorras elab ja reisib äärmiselt lihtsalt. Selle ebaõigluse põhjuseid ei suuda moslemid mõista – põhjused, milleks minu arvates on majanduslikud ja kultuurilised erinevused. Enamik probleeme maailmas tulenevadki just kultuurilisest erinevusest, sest ei austata ega aktsepteerita teistsugust kultuuri ja kõik on selles kaasosalised – nii kõneleja kui vaikija, aktivist kui eemalehoidja, haritud kui harimatu. Kõik me oleme mõneti kitsarinnalised ja ei mõista, et on ka neid, kes näevad elu teisiti, kui nad ise.
Kogu maailmas on hetkel kuumaks teemaks prohvet Muhamedist vändatud mõnitav film ja moslemite reaktsioon sellele. Ja muidugi oli see taas harimatutele ja mässumeelsetele heaks põhjuseks kedagi tappa ja taga kiusata, samas kui islam julgustab alati läbi koraani ja prohvet Muhamedi sõnade mitte iialgi tappa ega kiusata. Islamit ei ole kunagi kellelegi peale surutud ja see on moslemite arvates sõnum maailmale, seega, kui see vastu võtta, tuleks ka kõiki selle reegleid täita, ja kui mitte, siis on igaüks vaba oma valikuid tegema.
Hetkel näidatakse teles üksnes Ameerika saatkondi araabiamaades, nagu Egiptuses ja Liibüas, samas kui tähelepanu ei pöörata üldsegi teisele poolele - paljud moslemid seismas vaikivas seisakus mošeede ees üle maailma, näitamas omapoolset hukkamõistvat suhtumist selle filmi osas kui tsiviliseeritud arvamuseavaldust. Need, kes streikisid Ameerika saatkondade ees on nendest mošeede eest seisnutest vaid väike osa. Enamus moslemeid mõistab hukka sellise filmi suhtes üles näidatud kaootilise reaktsiooni ja on selle vastu, enamus moslemeid on Ameerika suursaadiku hukkumise tõttu kurvad, eriti olles teadlik tema positiivsest moraalikoodeksist. Sest ka prohvet Muhamed ise kutsus inimesi üles oma moraalikoodeksit parendama ja täiustama.
Kogu minu tutvusringkond on hukka mõistnud seega ka prohvet Muhamedi moraalikoodeksi selletaolise portreerimise nagu selles kõnealuses filmis ja sama teed on läinud näiteks ka Egiptuse koptikristlased, kes on sarnaselt moslemitega nõustunud, et selle filmi loojad on oma teoga õhutanud üksnes vägivalda ja paljude riikide seadusandluses on karistatavad ka need, kes kuriteole õhutavad. Seega peaks Ameerika vastutusele võtma need, kes kuriteole õhutasid, ja Liibüa need, kes selle korda saatsid.
