Demograafiliste muutuste tõttu väheneb tööealiste kaaskodanike arv, mis seab ohtu ravikindlustuse, pensionikindlustuse ja töötuskindlustuse jätkusuutlikkuse, sest pole enam inimesi, kes nendesse panustaksid. Mida sellises olukorras ette võtta? Eks tuleb kainelt ressurssidele otsa vaadata ning seda Haigekassa uus juht Tanel Ross oma mõttepaberis ka teinud on. Nimelt ei näe Ross ette riigi osa suurendamist tervishoius, mis aga tähendab seda, et erinevalt teistest Euroopa riikidest, kus tervishoiule kulutatakse umbkaudu 7% SKPst, ei ole loota, et Eesti 6% alla jääv tase tulevikus tõuseks.

Haigekassa juhi konkursile esitatud juhatuse esimehe tegevuskavas on teiseks tähelepanu väärivaks mõtteks ravikindlustuse sidumine tervisliku käitumisega. See võiks rakenduda positiivse diskrimineerimise vormis, kus ülekaalulisel või suitsetaval patsiendil aidatakse pahedest loobuda. See on eriti oluline olukorras, kus planeeritavast operatsioonist taastumine võib ülekaalu või suitsetamise tõttu raskeks osutuda. Selle käigu rahaline kate tuleks aga tulemustest – operatsioonist paremini taastuvad inimesed viibiksid haiglas lühemat aega.

Mis puutub lisatervisekindlustusse, siis on säärast mehhanismi muidugi vaja. Nagu Ross ka välja toob, võiks see olla maksuvaba ning seda võiks maksta näiteks ettevõte, mille töötajad töötavad tervist kahjustavates tingimustes.

Mis puudutab aga Rossi rõhutatud konkurentsi, siis tuleb arvestada, et Eesti kui linnajao suurune riik on liiga õhuke ning liigne konkurentsile rõhumine ei too alati paremat tulemust. Tekib hoopis killustatus, sest paratamatult üritavad kõik oma õigusi taga ajada. Näiteks Tallinna puhul ei saa kolleegid erinevates haiglates läbi ja selle põhjuseid tasub otsida just konkurentsist.

Senisest aktiivsemat rolli võiks Haigekassa mängida näiteks haiglavõrgu korrastamisel ja muudes küsimustes, kuivõrd tohutul hulgal informatsiooni valdav Haigekassa ei peaks olema pelgalt rahakott.