Ühe koha keskne regionaalpoliitika on äärmiselt hoolimatu ja perspektiivitu. Sissetungi korral ei ole vaja vallutada tervet riiki, piisab vaid selle aju haldamisest. Ühte kohta tabanud looduskatastroof võib rivist välja lüüa kogu riigi taristu ja kustutada lootused abile. Suhtlus välismaailmaga, riigi juhtimine, tagavarad, haritlaskond, praktliselt kõik on haavatav ühes kohas.

Eesti regionaalpoliitika on kõike muud kui mõistlik. Kaotatakse maakoole, inimesed suunatakse suurlinnadesse (eelkõige Tallinnasse). Kõik peab sõltuma pealinnast, kõik peab olema pealinnas. Kultuur on pealinnas, haridus on pealinnas, inimesed on pealinnas. Kas rohkem linnu polegi?

Suure hurraaga pandi 2005. aastal püsti Tallinna Ülikool. Aastaks 2010 oli selge, et riigil ei ole raha kahe suure ülikooli ülalpidamiseks, kärbiti mõlemate eelarveid. Kogu aja ja raha, mida oleks võinud kasutada Tartu Ülikooli arendamiseks, kulutasid riigiisad Tallinna Ülikooli loomiseks ning siis konkureerimiseks. TLÜ pandi konkureerima juba toimiva süsteemiga, lõppkokkuvõttes ei olnud kummalgi sest kasu.

2001. aastal tehti teoks paljude jaoks utoopiline mõte - haridusministeerium toodi Tartusse. Praegu meenutavad poliitikud seda, nagu oleks see midagi hoomamatut. "Tublid, et hakkama said, aga mõtet sel ju tegelikult pole... Õige oleks ju ikka, kui kõik oleks Tallinnas koos!" Just sellist juttu rääkisid keskerakondlastest riigikogulased, kui käisid küsimustele vastamas ja oma poliitilisi vaateid jagamas.

Hajutatud valitsusega riik pole midagi ennenägematut

On riike, kus on lausa mitu pealinna - on ära jaotatud, kes tegeleb millega. Praegune suhtumine aga kahjuks ainult vähendab inimeste soovi elada erinevates Eesti nurkades - pole lasteaedu, koole, isegi postkontorid kaotati ära. Kui pole asustust, ega siis pole võimalik sinna ka midagi rajada. Hajutatud valitsusega riik pole midagi ennenägematut.