Tulin eile õhtul autoga linnast, sõitsin mööda Pirita teed, kiirus oli 56 km/h. Kõrvalreal sõitis teine auto umbes sama kiiresti. Kuigi mõnikord kipun olema raske jalaga, üritan ilusti liigelda - on endal ohutum ja võimalus trahvi saada ka väiksem.

Mõni inimene aga ei taha sellest üldse aru saada, et lubatud kiirusega sõitmine on normaalne ja läheb täiesti endast välja, kui ei saa mööda sõita.

Nii juhtus ka eile. Sõitsin rahulikult, kui näen tahavaatepeeglist, et mingi maastur ronib närviliselt sappa. Ma sõitsin rahulikult edasi ja siis ta pani täistuled peale, et ma kiiremini eest ära sõidaks.

Ma ei tahtnud kiirust lisada, aga lõpuks sõitsin ikka kõrvalsõitjast ettepoole ja maastur puges meie vahelt läbi ning sõitis mulle üliohtlikult ette, küljega peaaegu mu autot riivates. Ette jõudnud, hakkas pidurdama, nii et ma panin kohe kiirelt kaugtuled sisse, et ta mu ette pidurdama ei jääks.

Milleks seda nalja vaja oli? Kui palju ta sellest võidab, et ta minust ette sai? Ta rikub seadust, tekitab liiklusohtlikke olukordi ja ajab kaassõitjaid meelega närviliseks, sundides neid ka soovitust kiiremini sõitma. Mul ei ole tõesti mingit tuju trahvi saada ja õhtul linnast koju sõites ei tahaks, et mingid närvihaiged mu tuju rikuvad.

Selliseid tegelasi näen ma linnas pidevalt endast mööda kihutamas ja mind järgmise valgusfoori juures järele ootamas. Ma ei tea, kas see on mingi egoprobleem või enda väljaelamise võimalus, aga tahaks öelda, et sõbrad, langevarjuhüpped, kardirajad ja taipoks on ka olemas, kasutage pigem neid võimalusi, kui muidu elus adrenaliini väheks jääb.

Kui väga-väga autoga kihutada tahad, on võimalus ka kuhugi tühermaale sõita, linnas "kangelast" mängida on väga vale koht, see võib lihtsalt surmaga lõppeda. Piirkiirusel on põhjus.

Ja lõpuks: kui ei taha ise seadusi järgida, siis võiks lasta seda teistel teha ja ei tasu hakata "kätte maksma" sellise asja pärast, kui keegi sõidab lubatud kiirusega. See on ülimalt lapsik.