Tere, Eesti! Hüvasti, Eesti!
Meie kuritegevuse tase on suhteliselt madal, majandus omamoodi stabiilne- küll stabiilselt kesine aga siiski stabiilne. Taristu on arenenud, riigikogu saab valida kasvõi peale suurt pidu oma enda voodis. Pole ei maavärinaid ega tõsiseltvõetavaid tornaadosid. Olgem ausad, tegelikult on koduriik ka päris ilus.
Meie inimesed on töökad ja vast ka seetõttu ei häiri see, et ega suurt seltsielu tegelikkuses Eestis ei harrastata. Pigem hoiab igaüks omaette, kas siis enese soovist või siis nii suurest töökoormusest, et isegi oma enese pere jaoks tihti aega ei leidu.
Täna, 21 aastat Eesti taasiseseisvumisest on minus omamoodi veider tunne. Tahaks küll öelda, et see on suur ja ülev tunne, uhkus Eesti Vabariigi üle, kuid päris nii see siiski ei ole. Hoopis teatud annus kurbust ja teatud annus ootusärevust, teades, et veel vaid kaks nädalat näen ma Eestimaad ja eestlasi ja siis võtan oma kohvri, istun lennukisse ja lendan siit 1700 kilomeetri kaugusele.
Miks? Ametlik vastus on see, et peale pikka tööd võeti mind vastu Euroopa Vabatahtlikku Teenistusse, mille raames lähen kaheksaks kuuks Rumeeniasse noortega töötama. Ilma mingisuguse palgata, seega ei ole minu lahkumine kuidagi seotud sellega, et ma Eestist piisavalt palka ei saaks. Otse loomulikult on tegelikult minu sooviks just midagi tõelist ära teha, midagi, mille puhul ma saaksin tunda, et vot nüüd olen ma midagi ära teinud, nüüd olen ma olnud kellelegi kasulik ning kasulikkuse all ei mõtle ma seda, et ma olen kellelegi raha sisse toonud vaid ma olen midagi muutnud.
Teisalt ega otsus lahkuda Eestist ei tulnud ainuüksi soovist teha midagi kasulikku, seda saaksin ma teha ka Eestis ja ka olen püüdnud seda teha. Kuid erinevus ja põhjus seisneb inimestes, nende suhtumises, empaatiavõimelisuses ja tolerantsuses. Eestlased hoolivad küll aga nad ei suuda seda välja näidata ja paratamatult tekitab see just sellise väga külma mulje. Mulje nagu kõik eestlased, mõne erandiga oleksid külmad, sallimatud ja pahatahtlikud. Just selle väga tugeva reserveerituse pärast on minu jaoks Eestis väga keeruline elada, sest mina oma teatud tundelisusega lihtsalt ei sobi siia keskkonda.
Seepärast tuleb minna eemale, avastada maailma ja näha seda, kuidas elavad inimesed mujal. Juba ainuüksi ettevalmistuste ajal on paratamatult jõudnud kohale, et Rumeenias saab olema kohati raske, kuid usun, et see kogemus on väärt igat katsumust ja see 8 kuud eemal avardab kindlasti minu enda maailmavaadet ning loodetavasti ka minu sihtgrupi ning töökaaslaste vaadet elule.
Kuid täna, Eesti Vabariigi taasiseseisvumise aastapäeval soovin ma eestlastele sel puhul palju õnne ning tahtmist ja jõudu lahti ütlemaks liigsest kinnisusest ja nägemaks inimesi, kaasvõitlejaid enda ümber.
