Eesti inimesel pole muud valikut kui jätta lemmikloom surema
Kui inimesega midagi juhtub, kui teda tabab haigusehoog või õnnetus, on tal seaduslik õigus esmaabile. Keegi ei jäta ühtegi inimhinge lihtsalt surema. Paraku on selline luksus vaid inimestel. Kui midagi juhtub sinu lemmikuga ja kui sul just tengelpungas üleujutust pole, jääb loom kahjuks abita.
Oletame, et teie lemmik on haigestunud. Kui viite oma lemmiklooma veterinaarkliinikusse, on esimene visiiditasu keskmiselt 13 eurot ja iga järgmine visiit 7 eurot.
Arendame näidet edasi: teie lemmikule on vaja paigaldada kanüül. Keskmine tasu on 8 euro piirimail. Lisaks kanüülile vajab teie lemmikloom tilgutit. Päev tilgutite all maksab keskmiselt 14 eurot, mille lisanduvad tilgutilahused.
Kui teie loom on ikka veel haige, võib ta vajada operatsiooni – narkoos 30-kilosele haigele koerale läheb teile maksma keskmiselt 24 eurot. Sellele lisandub operatsiooni tasu ja arsti tunnitasu/töötasu.
Kokkuvõttes läheks teie haige lemmiku ravi kokku vähemalt 60 eurot. See aga teeb pea 1000 krooni ja miinimumpalgast ühe neljandiku. Kui oled üksik inimene, kes teenib miinimumpalka, või pensionär, kes saab väikest pensioni, ei ole teil lihtsalt muud valikut, kui jätta oma loom surema. Paljudele vaesuse piiril elavatele inimestele võib isegi lemmiku magama panemine (keskmiselt 30-64 eurot, olenevalt loomast ja tema suurusest) käia kõvasti üle rahakoti võimete.
Milleks siis veel imestada, et Eesti riigis on nii palju kodutuid loomi? Vastus on lihtne – inimene, kelle varakus või maksesuutlikkus on aja möödudes vähenenud, ei jaksa enam oma lemmikut ülal pidada. Nii satubki lemmikloom tänavale.
Loomad aga paljunevad, kuna vähestel on raha oma lemmik steriliseerida või kastreerida. Olenevalt loomast, soost ja kasvust, tuleb steriliseerimise ja kastreerimise eest üle leti ulatada 25 kuni 110 eurot. Keskmisel eestlasel aga sellist raha maksta ei ole.
Nii sigivad loomad, nende järglased satuvad tänavale või uputatakse ujumiskohtadesse. Sel viisil juhtubki, et vähesed õnnelikud loomad saavad elada täisväärtuslikku elu, teised aga peavad kannatama nälga, külma, pidama vastu ulualuseta või lõpetama varjupaikades.
