Mõned kuud veebikonstaablina on mu postkasti toonud mitmeid sarnaseid murekirju. Noored on paljastanud end netituttavale, kes meeldiva vestlusega usaldust tekitasid. Peagi ilmneb, et fotosid või videoid kasutatakse nooruki šantažeerimiseks. Oluline kahju lapsele on juba tehtud: manipuleerimine, väljapressimine ja ähvardamine tekitavad sügavat depressiooni ju kõigis, mitte ainult lastes.

Kohatu on väita, et „rumal lapsetemp, ise on süüdi“. Laps ei oska endale piire seada ja mõista, mis kohane-kohatu või õige-väär, kui talle pole internetiohud teada. Lapsevanemad saavad oma võsukeste nõustamise ja suunamisega samas küllaltki palju ses vallas ära teha.

Kuidas sinu lapse paljastavast fotost sai manipuleerimisvahend

Politseile laekunud vihjetest nähtub, et sagedamini kasutavad alaealiste paljastavat fotot pahatahtlikult ära pedofiilid. Viimastel ei võta kuigi palju aega, et soovitud eesmärk saavutada, sest ühe lapse mõjutamiseks läheb vaja vähe vahendeid. Olgu siin näiteks skandaalne „hispaanlanna“ juhtum, kus pidurdamatu ahistaja küüsi sattus sadu inimesi. Kompromiteeriv materjal, mida ta kasutas noorte šantažeerimiseks, viis mõnede versioonide järgi ühe Eesti poisslapse piinlikust olukorrast pääsemiseks lausa suitsiidini.

Paljastavaid fotosid on jagatud ka sümpaatsetele eakaaslastele või kallimale. Nalja viluks või tüllipööramise järel kättemaksuks internetiavarustesse paisatud salvestiste levikut on siis aga juba võimatu peatada. Seksuaalsuse avastanud lapsed võivad mõnikord endast erootilise, isegi pornograafilise materjali jagamisel väita, et olid sellega ise nõus. Lapsevanema ülesandeks on oma mudilasele sellise tegevusega kaasnevate ohtude selgitamine. Hoolimata, kas laps (alla 14a) on keha paljastanud manipuleerimise järel või vabatahtlikult, on sellise materjali tarbija-jagaja seaduse silmis igal juhul kurjategija.

Tehnilised lahendused pole võluvitsaks

Tänapäevased tehnilised lahendused ei kaitse ühtegi arvutikasutajat mõtlematuse vastu, mis on aset leidnud laste enda käe läbi. Just seepärast tuleb vanematel tegeleda lapse harimisega - et see inimesehakatis teaks eos vältida tegusid, mis karmilt kätte maksta võivad. Palju võimalusi interneti turvaliseks kasutamiseks jagab näiteks veebilehekülg Targalt Internetis.

Lapsevanemad, arutage lastega, milline internetikäitumine on vastuvõetav, milline mitte. Julgustage last rääkima, kui midagi ebameeldivat peaks siiski internetis juhtuma. Mõistagi on paljastava materjali puhul tegu delikaatse teemaga, mille korral lapsed vanemate reaktsiooni pelgavad ja suud pruukima ei kipu. Samas, kui teil on avatud ja usalduslik suhe, võib ohumärke silmata ja lahendusi otsima hakata enne, kui koorem lapse jaoks võimatult raskeks muutub.

Lapsed kardavad juhtunule politseis ametlikku käiku andes just asjaolu, et vanemad saavad sellest teada. Mõnele võib tunduda arusaamatu, kuidas kaalub üles hirm lapsevanema ees mõne lapsi ahistava isiku väljaandmise. Aga lapsele on teinekord kergem see mõru maiguga pill alla neelata, kui vanemale oma piinlikku tegu tunnistada. Ja juhtunust vaikimine võimaldab kurjategijal vastutust võtmata edasi tegutseda.

Veebikonstaablina tean, et taoliste ahistajate peatamine eeldab head koostööd vanemate, laste ja politsei vahel. Olgu kui tahes piinlik ja ebameeldiv, kindlasti tuleb taolise murega pöörduda politseisse. Kõige lihtsam on ühendust võtta veebikonstaabliga, kes on nõu küsimiseks ja abi andmiseks ühtmoodi olemas nii laste kui nende vanemate jaoks.

Ma ei väida nagu laste kasvav huvi interneti vastu tooks kaasa vaid kasvavat kahju. Internet võimaldab ka palju positiivset ja kasulikku ning riskid ei pruugi tipneda kahjuliku kogemusega. Selgitage oma lastele internetiohtusid, julgustage neid mure korral probleemidest rääkima. Ja seda enne, kui tekib küsimus, „miks minu lapse paljastav foto internetis on“?