Mirjam Nutov: Bensuäril traksid peal, riigil maksumaksjaid juures
Alles see oli, kui ma piiriäärse elanikuna sain suvel külla tulnud sõpradele eraldi elamusena pakkuda muljetavaldavat sõitu mööda piir">Eesti-Vene piiri. Tõepoolest, liivariba ja okastraat ei erutanud neist kedagi, küll aga mitmete kilomeetrite pikkused ja Volkswagen Passatitest koosnevad autojärjekorrad Eesti kagupiiril.
Passatites istuvad mehed tegid tööd. Nende elu oli raske - päike lõõsakas lagipähe ning igavus tahtis tappa. Nendega lähemalt juttu tehes sai kiiresti selgeks, et loomulikult on riik kogu selles soodomas ja komorras süüdi, kuna "riik olla kodanike suhtes hoolimatu" ning "kuidagi tulevat eluvaim endal ja perel sees hoida", aga näe, "piiriületus olla täiesti organiseerimata" ning "järjekorrad ebanormaalselt pikad".
Ei võtnudki kaua aega, kui jõustunud seadusepügalad kolisid viimse kui ühe sõiduki maanteede
pealt uutesse, kirgi kütnud tasulistesse parklatesse. Viimased pidid leevendama Eesti-Vene piirijärjekordade küsimust ning mis peamine - kaotama pikad ja ohtlikud autokolonnid maanteedelt.
Tipsutanud kakerdajad
Nii ka tõepoolest läks. Esimest korda elus oli mul turvaline piiri kaudu koju sõita - polnud ohtu, et mõni usin töömesilane, kes pikka piiril ootamist paari õllega sisustanud, tee peale ette kakerdab.
Pärast parklasüsteemi loomist tegid mehed vapralt tööd edasi. Neil oli jätkuvalt raske, sest nüüd tahtvat riik mingit ebaõiglast tasu ainult selle eest, et nad kuhugi parklasse sõidavad, kuhu neil üleüldse poleks vaja sõita.
Asjad läksid päris hulluks aga alles käesoleva aasta kevadest, kui Läti pani Venemaa tanklatele tabaluku ette. Esmalt ummistasid meie lõunanaabrid meie piirid ära ning seejärel hakkasid levima sahinad, et Eestiski võib midagi Lätiga taolist juhtuda. Mehed olid ärevad ja vihased, sest "siis kaduvat vaesuse käes vireleval piiriäärsel rahval viimanegi teenimisvõimalus" ja "kas see meeldib riigile rohkem, et me kõik käime töötukassas".
Ja siis juhtus see, milleks tegelikult mitte keegi valmis polnud. Maksu- ja Tolliamet hakkas vaat et üle öö karmimalt rakendama olemasolevat seadust. Aktsiisikaupa võib üle piiri tuua vaid nii palju, kui seda kulub sihtpunkti jõudmiseks. Selle pealt, mis vajaminevast normist üle jääb, tuleb aktsiisi maksta.
Vargad ja maksumaksjad
"Mis sa arvad, kas nüüd saab vargaid juurde?" küsin oma tuttavalt. Tema seisukoht kattub minu omaga: pigem saab hoopis maksumaksjaid juurde.
Ja nüüd konkreetsete arvude juurde. Nii uskumatuna kui see ka ei tunduks, on Maksu- ja Tolliameti andmeil meil Eestis üksnes 1000 sellist inimest, kes käivad üle piiri kuus 15 ja rohkem korda. Ameti seisukoht on lihtne - need 1000 ongi kõige tõenäolisemalt end kütuseäriga elatavad inimesed. Neile tuleks juurde liita need, kes käivad pisut vähem üle piiri, ent järelikult pole kütuseäri ka nende peamiseks sissetulekuks.
Maksu- ja Tolliamet on 18. juunist kuni 22. juulini kogunud üle piiri veetavalt kütuselt 41 103 eurot aktsiisi. Kuid nüüd pole ametnikud enam ainsad, kes loodavad, et riigipetturid endale legaalse töökoha leiavad ning et nad koos sellega ka makse hakkavad maksma.
Ausad piiriäärsed elanikudki ütlevad trotsi maha surudes, et senini on kütuseärikad teeninud tulu elades teiste kulul. "Varem ma ei mõelnud sellele, aga alles nüüd saan ma aru, et makse nad ju ei maksa, aga riigikassast tulevaid hüvesid tarbivad samamoodi kui meiegi," kõlab kibe tõdemus.
Külastaks naaberriiki?
See pole veel kõik. Nüüd on hakanud paljud ausad kodanikud mõtlema selle peale, et võiks taas endale Venemaa viisa teha. Varem polnud sel ilmselgelt mõtet, sest ausa ristiinimesena oma igapäevast leiba teenides polnud neil seda aega, et öid ja päevi piiril passida.
Peale seaduse karmimat rakendamist on ka piirijärjekordades toimunud olulised muudatused. Üks lihtne näide: Kui veel neli nädalat tagasi käis üle Luhamaa piiripunkti tihedamalt kui kaks korda nädalas 752 autot ning tihedamalt kui viis korda nädalas 37 autot, siis eelmise nädala seisuga on need numbrid vastavalt 86 ja üks. Langus on meeletu ning järjekordade ooteaeg mõnel pool vähenenud enam kui neli korda.
Tundub, et ideedki on otsa saanud. Vanasti pandi siit minnes bensiinipaaki vett – nii sai näidata, et paak on täis – ja tagasi tuldi juba bensiini täis paagiga. Teine variant oli öelda, et tegemist on gaasimootoriga autoga. See tähendas pääsemist kontrollimisest ja deklareerimisest ning paagis võis ikkagi bensiini vedada. Kavalamad poisid kasutasid aga suurt segadust sigarettide üle toomiseks, ent nüüd on kõik need rikkumised avastatud.
Tagantjärele seda sündmusteahelat vaadates tundub, et elulised tõed peavad siingi paika - vinguda, viriseda ja teisi oma hädades süüdistada on alati kõige lihtsam. Ei tasu ka unustada, et Põlva- ja Võrumaal elab kokku 67 500 inimest ning enamik neist suudab end sellel ääremaal ausal kombel ära elatada - miks siis need tuhat ei peaks suutma?
