Emakeeleeksami kirjanditeemad väldivad isikupära
Viimase viie aasta emakeeleeksami tööde kirjanditeemad on:
2011 - "Arvuti - abiline või ajaraiskaja?"
2010 - "Tahan liigelda ohutult"
2009 - "Mida hindan õpetajas?"
2008 - "Mulle meeldib Eestis elada?"
Esmapilgul tundub arvutiteema õpilastele üsnagi asjakohane. Siiski on ehk palju loota, et üheksanda klassi õpilane suudab adekvaatselt hinnata arvutiga seonduvaid ohte. Sellealast hoiatavat teavet tasapisi koolides juba jagatakse ka, kuid siiski on raske selle teema puhul millegi originaalsega välja tulla, kuna analüüsimata on teema lihtsalt raske ja teemat paremini vallates on ometi oht jääda üldsõnaliseks.
Üldiselt on õpilastel tavaks suunata arutlust n-ö oodatud suunas. Vaistlikult püütakse arutluses anda "õigeid vastuseid". See aga on originaalsuse surm ning sisu eest jäävad maksimumpunktid sel puhul saamata, kuna viimased eeldavad lisaks kõigele muule ka isikupära.
Ohutult liiklemise teema puudutab kõiki inimesi ja laste puhul on eriti oluline, et nad liikluses end hoida oskaksid. Siiski on selle teema lihtsus pigem komistuskiviks. Kui miski tundub nii enesestmõistetav, siis mida sellest veel rääkida? Teada ja tuntud heietusi on ka ju ometi pentsik kirja panna. Pealegi ei ole põhikoolilõpetajad enamasti ei auto- ega muu mootorsõiduki juhid ning saavad eelkõige kirjutada liiklusest kas jalakäija või jalgratturi seisukohast. Kuid jällegi, jahtides maksimumpunkte sisu eest - mida originaalset suudaksid näiteks sina sel teemal öelda?
Õpetaja-teema on sellest valikust ehk kõige põnevam. Siin saab rakendada rohkesti isikupära, tuua originaalseid ja naljakaid näiteid ning anda konkreetselt oma hinnang. Siiski, kas jätkuks õpilastel julgust väljendada oma mõtet ausalt. Kusjuures: kuna kirjandi hindamine on vähemalt osaliselt ka subjektiivne, võiksid nö valed mõtted punkte ka tõepoolest maha võtta. Kuivõrd õpilane ikkagi tunneb, et tal on õigus oma isikupärastele mõtetele mis tahes küsimuses, kui neid loevad pedagoogid? Siiski julge õpilase jaoks on teema võimalusterohke.
Eesti elust rääkides... see on lai teema ja kindlasti ei saa öelda, et sel teemal midagi kirjutada poleks. Kes püüavad korrektselt kirjutada, piinlevad ehk kõige rohkem, otsides püüdlikult positiivseid põhjuseid Eestis elamise juures. Siiski ei ole majanduslangus ja muud probleemid kindlasti meie noortest mööda läinud ja vaevalt nende vanemadki kodudes oma elu kuigivõrd kiidavad. Siin võib tekkida olukord, kus õpilane tunneb, et teda ärgitatakse kirjutama millestki, millest pole justkui viisakas või korrektne kirjutada ning teema osutub nagu tuttavaks vanatädiks, kes tuleb külla ja uurib lapsekeselt, et eksju, tal läheb koolis nii hästi, nii hästi.
Tänavune eksamiteema on aga eriline pirn, kirss tordil lausa. Arvatavasti võin juba pimesi ennustada, et õpilased kirjutasid peamiselt sellest, et lugemine arendab kirjutamisoskust ja silmaringi. Mida muud neil öelda peaks olema? Suurem osa noortest loeb äärmiselt vähe raamatuid ning kui ka nendest on suur osa kohustuslikult läbi leotud, siis oleks aus vastus küsimusele, mida kirjandus neile andnud on "Ei tea." või "Mitte midagi.". Nii aga muidugi ei ole sugugi ilus vastata, see oleks isegi hullem, kui kirjutada, et Eestis elada on halb.
Eksamikirjandi teemade välja mõtlejailt tahaks küsida, et ega te ometi ei ole naiivsed või ei eelda, et õpilased hakkavadki valetama. Elu on muutunud ja ehkki mitmed noored tõepoolest eelistavad lugemisele muud ajaviidet, siis ma ei ütleks, et nad on sellegipoolest rumalad. Neil on kindlasti nii mõndagi nutikat ja originaalset öelda, kuid pakutavad teemad justkui püüaks seda vältida, et õpilased päriselt midagi öelda saaks.
Siiski, kui keegi tänavu suutis oma lõpueksamisse inspireeriva kirjatüki mahutada, oleks neist ehk abi tulevaste põhikoolilõpetajate lugema motiveerimisel: on ju eeskuju olemas nende eakaaslastelt, kellele kirjandus nii palju on andnud. Põnevuse pärast tahaks neid töid isegi lugeda.
