Lennusadama ehitus kallines 2,4 miljoni euro võrra
"Lennusadamat on taastatud mitmes etapis. Praegu on lõpusirgel Lennusadama II arenguetapp, mis sisaldab endas nii angaaride rekonstrueerimist, sadamakaide rekonstrueerimist, ujuvkaide soetamist, välialade korrastamist ja ekspositsiooni rajamist angaaridesse ja ka välialadele. Selle üldmaksumus on kokku 15 miljonit eurot," ütles Urmas Dresen Delfile.
Vesilennukiangaarid on rajatud aastal 1916. "Nii vana raudbetoonist ehitist ei ole sellise mahus kuskil taastatud, seega oli võimatu täpset töömahtu ette teada," selgitas Dresen, et pea sada aastat vana objekti renoveerimisel on paratamatu, et tuleb olla paindlik ka ehitustööde plaanides. Renoveerimistööde käigus ilmnesid mitmed objekti unikaalsusest ja vanusest tingitud asjaolud, mida ei saanud esmaste analüüsidega tuvastada.
"Et ehituse kvaliteet ei kannataks, pidime muutma mitmete ehituse osade projekte ja kasutama ajamahukamaid ebastandardseid lahendusi. Need kõik on kasvatasid omakorda nii töö- kui ka ajakulu. Näiteks üheks taastamistööde suurimaks väljakutseks kujunes angaaride kuplitesse tekkinud pragude täitmine," lausus muuseumi direktor. Projektis eeldati konstruktsioonile ohtlike pragude mahuks 1,6 km, tööde käigus selgus aga, et pragusid on oluliselt rohkem – neid mõõdeti kokku 3,6 km. Tänaseks on kõik praod metallvarrastega kinni õmmeldud ja täidetud spetsiaalse seguga. See kõik oli peen käsitöö. Kuplite alla on lisatud ka uus raudbetoonkiht, mis on taastanud nende tugevuse.
"Täna ütlevad eksperdid, et Lennusadama taastamine on sajandi suurim rekonstruktsiooniprojekt, tõeline inseneride vägitegu," kinnitas Dresen.
Lennusadama rekonstrueerimise kallinemist ei saa direktori sõnul kellegi süüks panna, kuna tegu oli lihtsalt niivõrd keerulise projektiga. "Peame arvestama, et vesilennukite angaarid on kogu maailmas unikaalne ehitis, mis oli aastakümneid seisnud ja lagunenud. Sellise objekti rekonstrueerimise kogemust polnud mitte kellelgi," rõhutas ta.
See, kui hullus seisus angaaride betoonkonstruktsioonid täpselt olid, selgus alles ehitustööde käigus, kui vana betoon oli puhastatud, vundamendid välja kaevatud jne. "Tegelik olukord osutus raskesti prognoositavaks ka seetõttu, et meil polnud kasutada hoone algset projekti, mis näitaks peidus olevaid konstruktsioone. Arvati, et see hävis II maailmasõjas," põhjendas Dresen.
Professor Karl Õiger ja doktor Heiki Onton tegid ära hindamatu töö, koostades angaaride taastamise insenertehnilise projekti ja leides geniaalsed lahendused kuplite taastamiseks. "Ometi ei suutnud ka nemad näha ette kõiki töid, sest iga sellise mahuga projekti puhul on asju, mille prognoosimine on hinnanguline," nentis muuseumi direktor.
